Me tahtsime visata minema ema vanad tekid, aga see, mis oli nende sees peidetud, muutis kogu meie elu…

Ema lahkus varahommikul sügisel – nii vaikselt, nagu kustub lamp viimase hingetõmbega. Ta elas kogu oma elu rasketes töödes, jättes maha ei rikkust ega kalleid esemeid. Ainult vana maja, natuke nõusid ja kolm villast tekki, meisterlikult kokku pandud justkui oleks ta silunud neid kuni oma viimaste päevadeni.

Matustel oli vähe inimesi. Meie kolm – vanem vend, keskmine ja mina – istusime pärast peied ja vaatlesime seda vähest, mis jäi alles. Toas ei olnud midagi väärtuslikku ning ainult need tekid püüdsid mu pilku. Ma vaatasin neid ja justkui kuulsin taas, kuidas ema öösiti neid meie peale sättis, püüdes iga oma last soojaks teha.

Vanem muigas:

– Miks sa neid vaatad? Vana rämps. Viska minema.

Keskmine kehitas õlgu:

– Muidugi. Kui kellelgi on vaja – võtke kaasa. Prügi ja prügi.

Need sõnad olid raskemad, kui ma eeldasin. Kas nad on tõesti unustanud, kuidas ema meid nendega kattis lapsepõlvest saati, kui ise vanas mantlis värises?

Ma ütlesin vaikselt:

– Kui te ei soovi… ma võtan need endale.

– Võta, – mühatas vanem, vaadates kõrvale. – Iganenud rämps.

Järgmisel päeval tõin ma tekid koju. Tegin plaane need puhtaks pesta, kapis hoiustada ning hoida neid mälestustena. Kui raputasin esimest, kuulsin seest summutatud heli — justkui midagi kõva kukkunuks põrandale. Painutasin end ja nägin väikest käsitsi õmmeldud kotti, mis oli peidetud voodrisse.

Sees — vanad hoiuraamatud, hoolikalt mähitud kuld… Minu käsi värises, kui lugesin raha. Summad olid suured. Istusin jõuetult põrandale. Ema, kes kogu elu elas nii tagasihoidlikult, et vahel isegi toidu pealt kokku hoidis, säästis kõik meie nimel.

Teistes kahes tekis leiti veel samasuguseid kotte. Kogusumma oli ligi kolmsada tuhat.

Nutsin, meenutades, kuidas ta müüs köögivilju, kuidas ta kotis müntide otsimiseks välja tõmbas, et saaksin vihikute jaoks raha. Arvasin, et tal pole midagi. Kuid ta vaikis… ja hoidis.

Kui vennad kuulsid, tulid nad õhtul — vihasena, ärritununa, justkui oleksin neilt midagi varastanud.

– Kas sa plaanid kõik endale jätta? – karjus vanem. – See on ema pärand!

– Ma ei kavatsenud midagi varjata, – ütlesin rahulikult. – Aga mäletate: te tahtsite need tekid minema visata. Kui ma poleks neid võtnud, poleks sellest rahast midagi järgi jäänud.

Keskmine sisistas:

– See ei ole tähtis. See peab jagunema! Ära isegi mõtle kogu endale jätta.

Ma jäin vait. Ma teadsin, et raha on ema oma. Aga teadsin ka midagi muud: nad ei saatnud talle kunagi ühtki sente. Nad ei tulnud, kui ta haige oli. Neil oli alati tähtsaid asju teha. Aga mina… kuigi elasin tagasihoidlikult, saatsin talle iga kuu vähemalt veidi. Kuid ikkagi — ta armastas meid kõiki võrdselt.

Tülitsed kestsid mitu päeva, kuni ma leidsin väikese sedeli, mis oli peidetud ühes kotikeses. Ema vaigistatud käekirjaga oli kirjutatud:

«Need kolm tekki — minu kolmele lapsele.
Kes armastas mind ja mäletab, mida teie jaoks tegin, mõistab.
Raha on väike. Elage ausalt ja rahulikult.
Ärge kurvastage minu hinge teises ilmas.»

Kutsusin vennad kokku. Kui nad seda lugesid, keel jäi nendesse sõnadesse kinni. Vanem pööras pilgu ära, keskmine pühkis silmi. Istusime vaikselt, justkui ema oleks meie kõrval seismas ja meid vaatamas.

Ma ütlesin:

– Ma ei kavatse endale rohkem võtta. Jagame võrdselt. Aga, palun… mäletage, mida ta palus.

Vanem ütles vaikselt:

– Me… eksisime.

Keskmine noogutas, püüdes pisaraid tagasi hoida:

– Ta kannatas nii palju… ja me ei saanud isegi tänada.

Jagatasime raha. Ilma karjumata, ilma viha. Igaühele oma osa. Kuid see polnud kõige olulisem. Esimest korda paljude aastate jooksul rääkisime rahulikult, ilma haavatud tunneteta. Nagu oleks ema tekid, lõhnades tema käte ja eluga, muutunud meie jaoks sillaks.

Sellest ajast saadik, igal talvel, võtan ühe tekkidest välja ja katan sellega oma poja.
Lubagu ta teada: kõige tähtsam pärand ei ole raha. Kõige olulisem on armastus, mälu ja see, et me jääme perekonnaks, isegi kui need, keda me armastasime, ei saa meid enam omaks võtta.

Aga kas te suudaksite jagada sellist pärandit ausalt, teades, kui palju valu ja armastust selles peidetud on?