Tütar pakkus välja, et ma koliksin tema juurde elama, et mul üksinda nii kurb ei oleks, kuid selle pakkumise taga peitis end kibe tõde…

— Ema, koli meie juurde! Miks sa peaksid üksi elama? Meil on sul parem, mugavam ja lõpuks saab keegi sinu eest hoolitseda, — veenis mind tütar iga kord, kui õhtul helistas.

Pikka aega püüdsin ma end veenda vastu. Mul on ju juba üle seitsmekümne, mul on oma harjumused, oma päevakord, oma hommik. Mulle meeldib vara tõusta, keeta kohvi vanas, veidi katki olnud tassis ja istuda akna juures, vaadates maja ees olevaid puid. See ei ole luksus, aga see on — minu maailm. Minu rahu. Minu kodu.

Ja siis hakkas vaikus kõlama. Pärast seda, kui mu koer lahkus, muutus üksi olemine eriti üksildaseks. Telekas ärritas, raamatud tüütasid kiiresti ära ja naabrid käisid üha enam laste juures, kui minu juures teed joomas. Püüdsin end mõtlemas: võib-olla on tütrel õigus?

Ja kui ta ühel päeval taas helistas ja ütles:
— Ema, koli meie juurde, me teeme kõik valmis, sul on kergem…
Vastasin ootamatult:
— Hea küll. Kui te tõesti tahate, siis ma tulen.

Ma ei teadnud veel, et see otsus pöörab kogu mu elu pea peale. Alguses paremuse poole. Ja siis — enam mitte nii väga.

Mind võeti rõõmuga vastu. Mulle tehti valmis eraldi tuba: värske voodi, sooja valgusega lamp, lill potti aknalaual. Mõtlesin — võib-olla tõesti on hea. Esimesed päevad olid imelised. Me jõime kohvi, jalutasime ringi, ma tegin lõunasööki, lapselaps naeratas ja kodu oli elav ja soe. Tundsin end vajalikuna.

Kuid neljandal päeval algasid pisiasjad. Alguses — müra. Telefonivestlused, uste paugutamine, mänguasjad, mis põrisevad ja piiksuvad lakkamatult. Õhtul, kui kõik magasid, tundus mu süda löövat nagu maratoni joostes. Pärast viitteist vaikus aasta oli pidev müra nagu torm, mille eest polnud kuhugi peituda.

Siis tekkis teine ebamugavus. Õhtusöögil jõi väimees veini — alguses klaasi, siis veel. Temast sai valjem, ärritunum. Tõmbusin kokku nagu siis, lapsena, kui isa tõstis häält. Ei tahtnud seda aega meenutada. Tütar oli väsinud, laps oli kapriisne ja pinevus oli õhus. Ja mina istusin nurgalaua juures ja mõtlesin: kus on see soojus, mida mulle lubati?

Järgnev oli raskem. Tütar ütles vahel ärritunult:
— Ema, palun ära sega, mul on töö.
Ta naljatas:
— Ema on meie puhastamisspetsialist, eks?

Ja ma sain aru — see ei olnud nali. See oli harjumus näha minus mugavat naist, kes kõik ära koristab ja vaikib.

Kui ma pakkusin õhtusööki valmistada — raputasid käega:
— Ei ole vaja, puhka.
Kui ma kutsusin jalutama — vastati:
— Homme, homme.
Aga homme ei tulnud kunagi.

Ühel ööl ärkasin karjumise peale. Nad vaidlesid — valjusti, kurjalt, nagu ma ei kuuleks. Läksin koridori, tahtsin maha rahustada, öelda: «Ärge vaielge, pole mõtet». Aga tütar vaatas mind külmalt:
— Ema, see pole sinu asi. Mine maga.

Läksin. Kuid seesmiselt midagi murdus.
Paar päeva hiljem tõusis vererõhk, kutsuti arst. Ta ütles: «Teil on vaja rahu». Ja siis mõtlesin esimest korda selgelt oma kallile kodule. Köögist, kus on lilleline laudlina. Vanast tugitoolist akna juures. Harjumuspärasest vaikuses. Õhust, kus keegi ei ütle «ära sega».

See mõte ei lasknud lahti. Ma sain aru — olen siin külaline. Mitte armastatud, mitte oodatud, vaid talutav. Ja ühel õhtusöögil ütlesin vaikselt:
— Ma tahan tagasi koju.

Tütar imestas:
— Ema, aga miks? Siin on ju kõik olemas. Seal jääd sa üksi.

Ma naeratasin.
— Üksildus — see pole sama, mis rahu puudumine. Kui kunagi sa mõistad.

Järgmisel päeval pakkisin asjad ja palusin end tagasi viia. Kui avasin oma korteri ukse, tundus, nagu hingaksin esimest korda pärast pikka aega. Kõik oli omal kohal. Vaikus, puhtus, kord. Keetsin teed, istusin akna kõrval. Ja esimest korda mitme nädala jooksul tundsin — see on minu.

Vaikus ei olnud enam hirmutav. Ta ravis.
Kõndisin vana tassi juurest ja järsku mõtlesin:
Kuid kas võtta kassipoeg — punane, rohelic silmadega. Lase keegi pehme jälle kõnnib maja peal, nurrub ja kohtub ukse juures.

Jah. Homme lähen varjupaika.
Sest elu saab alustada uuesti igas vanuses.
Peamine — kohas, kus sa tõeliselt rahuneed.

Mis on vanaduses tähtsam: mitte olla üksi või omada oma rahu ja austust?