Olen elanud selles korteris 40 aastat. Ja nüüd tahab mu tütar, et ma selle maha müüksin

Ütles seda rahulikult, justkui asi ei käiks kodust, kus ma olen elanud nelikümmend aastat, vaid lihtsalt kapist, mis vajab sorteerimist.

– Ema, kui kaua me peame kolmekesi rendikorteris elama? – alustas ta. – Sul on kolm tuba, ruumi ja võimalused. Müüd korteri, jagame raha võrdselt ja lõpuks hakkame kõik normaalselt elama.

Seisin köögis nagu maasse aetud. Mõneks sekundiks ei suutnud ma isegi uskuda, et kuulsin seda tõsiselt.

– Ja kus ma peaksin sinu arvates elama? – küsisin, tundes, kuidas mu hääl värises.

Klavdia isegi ei pilgutanud silma:
– Ostad endale kuskile kaugemale odavamasse piirkonda ühetoalise. Sa nagunii oled üksi. Miks sul vaja kolme tuba?

Ütles seda tooniga, nagu oleks just jällegi pakkunud välja ideaalse lahenduse minu «probleemile». Aga ma tahtsin lihtsalt maha istuda ja nutta. Sest sel hetkel sain aru: see ei olnud vestlus. See oli plaan, millele ta oli kaua mõelnud. Ja mul jäi üle ainult nõustuda.

Kui õhtul koju tagasi läksin, tundsin end nagu pigistatud sidrun, justkui keegi oleks minust kõik jõu välja imetnud. Ma poleks kunagi osanud arvata, et oma tütar suudab nii palju haiget teha.

See ei olnud tülitsemine. See oli külm, kalkuleeritud ettepanek — nagu seal oleks minu ees istunud minu tütar asemel kinnisvaramaakler, kes juba teadis, kui palju ta minu korterilt teeniks.

Astusin koju, võtsin mantli seljast, istusin köögis. See köök on näinud kõike — minu tüdrukute lapsepõlve, nende esimesi hommikusööke, koolivestlusi, isegi tülisid. Ja nüüd istusin seal üksi, tundes, nagu mind oleks omaenda elust kustutatud.

Valmistasin teed, kuid ei suutnud seda juua. Vaatasin seinal olevaid fotosid — tüdrukud koolis, lõpetamisel, mina koos abikaasaga merel. Ja üks foto torkas äkki valusasti südamesse.
See, kus Klavdia esimest korda üürile kolis. Ta siis nuttis ja ütles: «Ema, ilma sinuta ma ei saaks hakkama.»

Aga nüüd ta ütleb: «Müü korter ja osta endale midagi odavamat. Kuskil»
See «kuskil» oli kõige valusam. Selles oli ükskõiksus — pole vahet, kus, pole vahet, kuidas, peaasi, et tal oleks mugav.

Järgmisel päeval helistas noorem, Natalja.
– Ema, mis juhtus? Sinu hääl on selline, nagu oleks terve öö nutnud.
Ma ei tahtnud kurtma hakata, ei tahtnud üht tütart teise vastu ässitada, kuid sõnad tulid ise. Ma rääkisin talle kõik ära.

Telefoni teises otsas oli pikk vaikus. Siis ütles Natalja vaikselt:
– Ema, Klavdia läks üle piiri. Ma ei kavatse midagi nõuda. Ja ma ei lase kellelgi sind sinu kodust välja ajada.

Need sõnad olid nagu palsam. Aga valu ei kadunud kuhugi.
– Ma lihtsalt ei saa aru, – ütlesin. – Ta on ju minu tütar. Tal on raske, jah, kuid kas see on põhjus?

– Ema, väsimus ei õigusta julmust, – vastas ta pehmelt.

Järgnevatel päevadel üritasin elada nagu tavaliselt. Töötasin, valmistasin süüa, käisin poes. Kuid mõtted tulid tagasi. Ja koos nendega — hirm.
Esimest korda elus kartsin ma vanadust.

Mida, kui ta ei jäta mind rahule? Mida, kui ta hakkab survestama, lapselast šantažeerima? Ja ta võiks seda teha. Ta on alati oma tahtmise saavutanud.

Kolme päeva pärast taas telefonikõne. Klavdia. Süda tõmbus kokku.
– Ema, kas saame kohtuda? – küsis ta.

Tahaksin keelduda. Kuid siiski läksin — ta on ju minu tütar.

Kohtusime tema maja lähedal kohvikus. Ta tuli koos vankriga, laps magas. Istus mulle vastas ja hakkas kohe rääkima:
– Ema, ma saan aru, et sul on raske, aga me peame midagi otsustama. Me ei saa enam nii jätkata.

Hingasin sügavalt:
– Klavdia, ma olen alati sind aidanud. Kuid ma ei saa jääda ilma koduta. See on minu elu, minu nurgake, minu õhk.

– Ema, sa ei jää ju kodutuks! Ostad endale ühetoalise ja ülejäänu jagame. Kas see on halb?

Ja siis ütlesin seda, mis oli kogu selle aja kogunenud:
– Sa ei taha aidata. Sa lihtsalt tahad, et mind poleks su läheduses.

Ta langetas pilgu, kuid ma nägin — sain õigesse kohta. Tema pilkus välgatas midagi häbi ja viha vahepealset.

– Ema… sa oled üksinda. Kolm tuba ei ole sulle vajalik. Miks kinni hoida minevikust?

– Ja miks sa vajad minu kodu? – küsisin rahulikult. – Miks, kui sa oled nii kindel, et kõik on korras sinu jaoks?

Ta jäi vaikseks, siis tõusis, võttis koti ja viskas pahaselt:
– Noh olgu. Kuidas tahad. Aga ära arva, et me jääme igavesti ootama.

Jääda igavesti ootama.
Nagu ma oleksin talle midagi võlgu. Nagu ma oleksin tema koha enda omaks võtnud, mitte vastupidi.

Tagasi koju tulles oli vaim tühi. Istusin trepi ees pingile, võimetu edasi minema. Lähenes naabrinna, tädi Anja.
– Mis juhtus, kallis? Näed välja, nagu oleks terve maailm kokku varisenud.

Ja ma — ma ise ei teagi miks — rääkisin talle kõik ära. Ta kuulas ja ütles:
– Pea meeles, kuni oled elus, sina otsustad, mida oma koduga teha. Mitte lapsed. Kunagi. Annad ühe korra järgi — võtavad kõik.

Ta sõnad olid nagu külm dušš — ebameeldivad, kuid kainestavad.

Õhtul helistas taas Natalja:
– Ema, ma rääkisin Klavdiaga. Ta ei rahune. Ta hakkab survestama. Ole ettevaatlik.

– Mida ta tahab? – sosistasin.
– Lihtsat. Raha ja mugavust. Ja sina oled takistuseks.

Seda oli valus kuulda. Kuid ehk esimest korda kuulsin tõde valjult.

Öösel ei suutnud ma kaua uinuda. Kõndisin tubades, puudutasin vana mööblit, raamatuid, fotosid. Kõik see — minu elu.
Ja sain aru: korterit saab müüa igal hetkel.
Aga väärikust — mitte kunagi.

Ja kuigi ta on minu tütar, ei anna ma talle oma kodu lihtsalt seetõttu, et temal on ebamugav.

Hommikul helistasin ise talle.
– Klavdia, kuula tähelepanelikult. Ma ei müü korterit. Ei nüüd ega ka hiljem. See on minu kodu. Sul on oma elu, minul — oma. Ja ma ei lase sul mind seina vastu suruda.

Vaikus. Siis külm:
– Noh, kui sa arvad nii… saa ise hakkama.

– Ma olen alati nii teinud, – vastasin ja panin toru ära.

Võib-olla, kunagi ta mõistab. Võib-olla, kunagi ta palub andestust.
Aga kui ei — jään oma seisukohale.
Mul on oma kodu, minu seinad, minu mälestused.

Ja nüüd tean kindlalt:
Emal on võimalik anda oma lastele kõik. Kuid ta ei pea andma neile oma kodu.

Kuidas mõista, kus lõpeb laste hoolivus ja algab nende egoism?