Ma läksin intervjuule oma unistuste ettevõttesse. Ja minutiga sain aru, et saatus otsustas taas minuga mängida…

Ma läksin intervjuule väga prestiižsesse ettevõttesse. Sellisesse, kuhu ilma tutvusteta ei pääse, kus isegi sekretär näeb välja nagu ajakirja kaanel.
Ma sain aru, et lootust peaaegu pole, aga proovimata jätta oleks hullem.
Käed värisesid, kui ankeeti täitsin. Repetsioonitasin terve öö vastuseid, lugesin CV-d üle ja mõtlesin välja, kuidas seletada töökogemuse puudujääki – need samad kaks aastat, mil hoolitsesin haige ema eest.

Sekretär saatis mind kabinetti. Suure laua taga istus naine range kostüümi ja külma pilguga. Kohe selge – ta näeb inimesi läbi.
– Istuge, – ütles ta lühidalt.
Istusin, püüdes mitte närvilisusest kontsadega plõgistada.

Ta esitas tavalisi küsimusi: haridus, kogemused, miks tahate just meie juures töötada. Püüdsin vastata rahulikult, kuid sees kees kõik.

Ja äkki – uksekoputus.
Ruumi astub mees, enesekindel, ülikonnas, telefon käes. Tõstan pilgu – ja peaaegu kukkusin mappi maha.
Minu klassivend.
See sama, kellega me istusime ühe laua taga, kirjutasime üksteisele kirju ja valmistasime koos ette kontrolltöid. Me ei olnud näinud enam kui kümme aastat.

Ka tema tundis mind koheselt ära.
– Vau! – naeratas ta. – Mis kohtumine!
Astus ligi, surus kätt, küsis, kuidas läheb, ja lisas:
– Edu sulle!
Siis pöördus naise poole:
– Kas see on meie kandidaat? Suurepärane. Väga asjalik, muide.
Ja lahkus.

Ma olin segaduses. Hetkeks tundus, et kogu hapnik lahkus ruumist. Naine vaatas mulle veidi tähelepanelikumalt, pani pliiatsi kõrvale.
– Nii et te tunnete üksteist?
– Jah, me õppisime koos koolis, – vastasin.
Ta noogutas, ei öelnud midagi.
Intervjuu jätkus, aga ma ei tundnud enam ei käsi ega jalgu. Tundus, et kõik vastused muutusid mõttetuteks sõnadeks.

Lahkusin kontorist löödud õlgadega, kindel, et kõik läks luhta. Kodus ei hakanud isegi postkasti kontrollima – ei tahtnud äraütlevat vastust näha.
Kuid kolme päeva pärast helistas tundmatu number.
– Tahame teatada, et olete meie juurde tööle vastu võetud. Võite alustada esmaspäeval.

Seisin telefon käes ega uskunud oma kõrvu.

Nädal hiljem, kui ma juba dokumentidega tegelesin, kohtasin koridoris taas teda.
– Nii et sa tõesti töötad siin, – ütles ta naerdes. – Hea meel, et kõik õnnestus.
– See olid sina?.. – suutsin ainult pomiseda.
Ta muheles:
– Ma lihtsalt ütlesin, et sa väärid võimalust. Mäletad, kuidas 9. klassis, kui kõik naersid minu üle keemia eksami pärast? Sina ainukesena tõusid püsti ja ütlesid, et kõik võivad eksida. Tookord kaitsesid mind. Nüüd oli minu kord.

Ma naeratasin, aga sees valutas. Kui palju aega on möödas, aga kõik tuleb tagasi – nii headus, kui sõnad ja teod.

Selle ajast peale olen sageli mõelnud: mõnikord elu ei testi meid mitte elulookirjelduse järgi, vaid selle järgi, mida me oleme kellegi teise heaks kunagi teinud.
Ja võib-olla iga heatahtlik sõna, mis öeldud “lihtsalt niisama”, tuleb tagasi just siis, kui seda kõige rohkem vaja on.

Aga kas teie usute, et headus tõesti tuleb tagasi, isegi aastate pärast?