Mees viskas mind autost välja kui mittevajaliku asja ja seda veel ka vihmase ilmaga. Kuid just sel hetkel otsustas elu, et ma väärin enamat…

Pärast tüli peatas ta auto tee ääres ja ütles:
— Kao minema. Sa saad ise hakkama.
Ja ta sõitis minema.

Seisin vihma käes, ilma telefoni, ilma rahakotita, ainult seesama vastik klomp kurgus ja lause, mis ei lahkunud mu peast:
— Sa oled mitte keegi ilma minuta.

Vihm oli külm ja kuri. Inimesed kõndisid mööda, keegi isegi ei vaadanud minu poole. Peitsin end bussipeatuse varjualuse alla, värisesin ja ei teadnud, kuhu minna. Ja äkki kuulsin kõrval vaikselt öeldud häält:
— Tüdruk, sa näed välja nagu maailm oleks sinust unustanud.

Kõrval istus eakas naine valge sall ja kepp käes. Sain kohe aru, et ta on pime.
— Kõik on korras, — valetasin ma.
— Ei ole, — vastas ta. — Tee nägu, et sa oled mu lapselaps. Mu autojuht tuleb varsti. Lastagu su mehel hiljem kahju olla, et jättis su linna rikkaima naise lähedusse.

Ei jõudnud ma isegi küsida, mida ta mõtleb. Saabuv must auto, juht vihmavari käes avas ukse. Naine võttis mul kindlalt käest:
— Lähme, kallis.

Ma ei saanud aru, kuhu ja miks, aga läksin. Ilmselt lihtsalt sellepärast, et esmakordselt sel päeval keegi andis mulle käe.

Jõudsime suurde majja, kus lõhnas soojuse ja rahu järele. Ta ütles:
— Jää ööseks. Hommikul räägime. Peret ei jäeta vihma kätte.

Lamasin pehmes voodis ja ei suutnud kaua uinuda. Kõik tundus olevat uni — see maja, tema hääl ja see, kuidas sees esmakordselt muutus natukene rahulikumaks.

Hommikul küsis ta:
— Mida sa nüüd kavatsed teha?
Ma kehitasin õlgu:
— Ma ei tea. Mul pole midagi jäänud.
— Alusta siit, — ütles ta. — Tööta minu juures. Õpi.

Nii algas teine elu. Ma aitasin teda — lugesin kirju, salvestasin kõnesid, tegelesin dokumentidega. Ta õpetas palju: selja sirgu hoidmist, õigustamata olemist, mitte kartmist. Ta kordas sageli:
— Las sind alahinnatakse. Peaasi — ära nõustu ise sellega.

Alguses arvasin, et aitan teda. Hiljem sain aru — ta päästis mind. Pisut-pisut taastas usku endasse, lugupidamist, sisemist tuge.

Ja siis ühel päeval ilmus ta. See sama inimene, kes kunagi jättis mind vihma kätte.
— Ma igatsesin sind, — ütles ta. — Alustame uuesti.

Vaatasin talle rahulikult otsa. Ei mingit viha, ei valu. Lihtsalt vaikus.
— Ma ei ole see, kes seisis siis tee ääres, — ütlesin ma. — Ja ma ei alusta uusi asju sinuga.

Ta lahkus vihaselt, aga ma tundsin esmakordselt vabadust.

Aeg möödus. Naine, kes mind aitas, jäi haigeks. Viimasel meie ööl ütles ta:
— Ära lase haletsusel su elu juhtida. Ja ära unusta aidata neid, kes ka vihma kätte jäeti.

Kui teda enam ei olnud, kartsin, et kaotan jälle jalgealuse. Kuid selgus — ta jättis mulle mitte ainult maja ja fondi, vaid ka eesmärgi.

Nüüd aitan naisi, kes on kogenud sama, mida mina. Õpetame neid mitte kartma uuesti alustada. Peamine reegel on lihtne: kui sulle on aidatud — aita järgmist.

Mõnikord meenutan seda bussipeatust, seda vihma, oma meeleheidet ja tema häält:
— Tee nägu, et sa oled mu lapselaps.

Võib-olla pole selles elus midagi juhuslikku. Võib-olla otsustaski saatus just siis anda mulle võimaluse.

Aga kas sina usud, et kohtumine ühe inimesega võib kogu elu muuta?