Ta lahkus siis, kui ma olin haiglas. Ja siis mõistsin: mõnikord kõik, mis kokku variseb, ei ole lõpp, vaid algus…

Ta pakkis kohvri, kui ma olin haiglas.
Kui tagasi tulin, oli maja tühi.
Kedagi polnud, kes oleks mind tervitanud, küsinud, kuidas ma end tunnen või pakkunud abi.
Sissepääsuks mõeldud uks avanes võtme ees kummalise kergusega — justkui majas puuduks õhk, raskus, mis alati seal oli.

Ja siis — vaikus.
Pole jalanõusid ukse juures, mitte ühtegi kohvitassi laual ega tuttavat habemeajamisjärgse losjooni lõhna, mis alati koridoris hõljus.
Elutoast olid kadunud raamatud. Magamistoast — riided. Vannitoa sahtlist kadus isegi vana kamm, mida ta noorusest saati säilitas.
Ta ei jätnud kirja. Ei “vabandust” ega “nii peab”.
Ainult tühjus. Vaikne, teadlikult puhas.

Ma lasin koti põrandale ja istusin voodi servale.
Tundsin, nagu poleks ma koju tulnud, vaid tühialale pärast evakueerimist.
Käes hoidsin veel haiglapabereid, ei võtnud mantlitki seljast.
Aga juba teadsin — kõik oli läbi. Midagi algas, milleks ma polnud valmis ja mida ma ei tahtnud.

Sel ajal ei teadnud ma veel, et tema lahkumine polnud järsk.
See oli plaanitud. Ja et kõik see aeg oli kõrval keegi teine — see, kes lihtsalt ootas, millal ma teelt ära astun.

Ma helistasin talle samal õhtul. Korduvalt.
Iga kord — ainult automaatvastaja.
Saatsin sõnumeid. Lühikesi, pikki, meeleheitlikke, külmi.
Vastust ei olnud.

Kaks päeva hiljem helistas ta ise.
Rahulikult, nagu poleks midagi juhtunud.
Nagu ei oleks ta kadunud minu elust hetkel, kui ma teda kõige rohkem vajasin.

– Vabandust, et nii läks, – ütles ta. – Aga see pole minu jaoks. Haiglad, diagnoosid… Ma pole valmis. Tahtsin olla aus iseendaga.

Aus?
Pärast kahekümne kuut aastat koos?
Pärast haigust, mis tabas mind nagu välk selgest taevast?
Pärast neid päevi, kui ma hoolitsesin tema ema eest pärast insulti, kui ma toitsin teda, kui ta haige oli, kui ta töö kaotas ja mina meid mõlemaid toitsin?

– Ehk siis kõik? – küsisin ma. – Nii lihtsalt?

– Ma juba lahkusin. Ei taha segada. Parane. Ma tõesti soovin sulle head.

Ta katkestas kõne, oodates vastust.
Ma vaatasin telefoni ekraani, nagu oleks see mulle kätte põletanud.
Ja siis, esimest korda paljude aastate jooksul, karjusin. Mitte tema peale. Kõige peale. Saatuse peale. Keha peale, mis alt vedas. Elu peale, mis pidi olema “kuni lõpuni”, aga lõppes niipea, kui raskused tekkisid.

Päevad läksid, venides nagu nädalad.
Tõusin hilja, istusin köögis, jõin külma teed — polnud jõudu uut teha.
Vaatasin aknast hoovi, kuhu kunagi koos lilli istutasime.
Nüüd kasvas rohi metsikult, lavendel oli kuivanud.

Tuttavad, sugulased helistasid.
Küsisin tema kohta. Nad vastasid ebamääraselt. Või teesklesid, et ei tea.
Ei talunud seda teadmatus — hakkasin otsima.
Juhuslikult sattusin internetis tema pildi peale. Naeratab. Uus jope.
Kõrval — naine. Noorem. Tuttav nägu.

Ma tundsin ta ära.
Töötas koos temaga. Alati sõbralik, tõi veini tööüritustele.
Kuidagi ei uskunud… Ja võib-olla just seetõttu.

Mul hakkas iiveldama. Läksin vannituppa. Vaatasin peeglisse.
Silmad paistes, juuksed sassis, nahk hallikas.
«Kas see olen mina?» – küsisin endalt. – «Kas mina olen see, keda ta vahetas? Noore, terve, naeratava vastu?»

Nädalad möödusid. Ma taastusin aeglaselt, kuid õppisin ka midagi muud — olema üksi.
Valmistama süüa ühe inimese jaoks.
Kõndima vaikuses.
Veetma õhtuid ilma vestlusteta.

Kuni ühel päeval keegi koputas uksele.
Lävel seisis tema õde. Käes — karp.

– Ta palus selle edasi anda, – ütles ta, pilku tõstmata.

Sees — dokumendid, vanad fotod, mõned minu kirjad.
Ja väike märkmik — meie ühine retseptiraamat.
Viimasel lehel tema käekiri:
«Vabandust. Tean, et sellest pole piisavalt».

Mina lugesin neid sõnu kord-kard ja enam.
Aga ei nutnud.
Rohkem ei suutnud.
Midagi minus muutus.

Ühel päeval, kui ostlema läksin, peatusin vitriini ees.
Seal seisis tema.
Meie pilgud kohtusid.
Ta pööras pilgu maha.

– Ma ei tahtnud… – sosistas ta.

– Aga sa tegid, – vastasin ma. – Ja ära palu minult andeks. Palu endalt.

Ta ei öelnud midagi. Lihtsalt läks.
Aga mina tundsin äkki… kergust.

Aasta on möödas.
Minu kodu on teine.
Köök on remonditud, aknalaual on taas lilled.
Olen tagasi selle juures, mida armastasin — hakkasin maali tegema, joogaga tegelema.

Küsimus: kas sa ei igatse?
Keda?
Kedagi, kes lahkus, kui ma teda kõige rohkem vajasin? Ei.
Igatsen ainult iseennast — seda, kes veel uskus, et “igavesti” tõesti eksisteerib.

Nüüd tean ma ühte: mõnikord on inimese lahkumine, kes oli “igavesti”, — millegi tõelise alguseks.
Millegi, mis algab just siis, kui kõik näib olevat lõppenud.

Ja kõige veidram — vaikuses, tühjas kodus saab lõpuks iseennast kuulda.