Mees helistas oma vanematele paluma abi, aga nad ütlesid, et “me peame kõigega ise hakkama saama”

Istusime köögis hilja õhtul.
Hämardunud lambipirn valgustas kahte tassi külma teed ja tema väsinud nägu.

– Kas sa arvad, et mu vanemad aitavad meid? – küsis ta vaikselt, justkui teades juba vastust.
– Miks mitte? Neil on ju kõik olemas. Maja, auto, säästud. Kas on raske aidata oma poega, kui too alles eluga alustab? – üritasin rääkida rahulikult, aga seest kees kõik.

Olime juba kuu aega otsinud elukohta, arvutanud laene, püüdnud mõista, kuidas ühe palgaga toime tulla. Abita — kõik tundus ummikuna. Minu vanemad elavad väikeses korteris, vaevu hakkama saades. Aga tema vanemad — jõukad, kindlustatud inimesed.

Järgmisel hommikul valis ta nende numbri. Seisin akna juures ja kuulasin, kuidas ta rääkis:
– Ema, me tahtsime natuke abi paluda… Jah, korteri pärast… Me ei palu palju, natuke jääb puudu… Ma saan aru… Jah, muidugi… Hästi, tervita isa.

Pärast pikalt vaikis ta.
– Nad ütlesid, et pole õige aeg. Et peame ise õppima hakkama saama. Et keegi ei pea kellelegi midagi andma.

Surusin käed nii kõvasti kokku, et sõrmed muutusid valgeks.
Valu ei olnud rahast — pigem ükskõiksusest. Et meie kodu on nende jaoks lihtsalt kapriis, mitte unistus.

– Kas nad on alati sellised olnud? – küsisin ma.
Ta noogutas.
– Alati. “Elu ei pea kellelgi midagi”, – see on nagu nende mantra.

Järgnevad nädalad rääkisime vaevalt omavahel. Iga õhtu viiski tülideni: raha, vanemate, tuleviku üle.
Ma mäletasin, kuidas ema laenas naabrilt, et mulle jope osta. Ta ütles tol ajal:
– Peamine on mitte omasid maha jätta, isegi kui midagi anda pole.

Mõne aja pärast tegin talle ettepaneku piki jõge jalutada. Oli jahe õhtu, linn mattus pimedusse, laternate peegeldused veepinnal.
– Ma ei suuda mõista, – ütlesin, – kuidas on võimalik elada külluses ja mitte tahta aidata omaenda poega?
Ta vastas alles mõne aja pärast:
– Nad arvavad, et teevad õigesti. Et abi võtab jõudu ära. Et kui üks kord anda, ei saa enam peatuda.

Kõndisime vaikides. Ta langetas pea ja ma tundsin, kuidas midagi meie vahel kildudeks purunes.

Mõne päeva pärast helistas mulle ema.
– Tütar, sa oled justkui kustunud, – ütles ta. – Mis juhtus?
Ma ei pidanud vastu ja puhkesin nutma.
– Me ei suuda hakkama saada, ema. Keegi ei aita meid.
– Ma ei saa sulle palju anda, – ütles ta. – Kuid tea üht: raha — see pole armastus. Ära lase neil muuta sind külmaks.

Hakkasime temaga lisatööd tegema. Tema — öösiti, mina — nädalavahetustel. Elasime vanas üürikorteris, kus seinad kriiksusid ja akendest tõmbas külma. Vahel öösel kuulasin, kuidas ta magab, ja mõtlesin — kas meil jätkub armastust, et vastu pidada.

Ühel päeval kutsusid tema vanemad meid õhtusöögile.
Suur korter, läikivad nõud, kohvilõhn ja külmus.
– Noh, kas leidsite juba oma kodu? – küsis tema ema pingutatud naeratusega.
– Veel mitte, – vastasin mina. – Kuid me püüame.
– Meiegi alustasime abita, – sekkus isa, isegi pilku telefonilt tõstmata. – Noortele on kasulik läbi eluraskuste minna.

Vahtisin neid ja ei suutnud mõista — kuidas olla nii rikas, kuid seesmiselt nii tühi.

Kui me tänavale läksime, ütles ta:
– Mul on häbi. Kuid ma ei saa neid muuta.

Möödus aasta. Olime kogunud vajaliku summa. Ostnud väikese korteri äärelinnas. Kui esimest korda ukse seestpoolt kinni panime, puhkesin nutma. Mitte väsimusest — vaid tundest, et nüüd on kõik tõeliselt meie oma.

Nad tulid paar kuud hiljem. Tõid lillepoti.
– Palju õnne uues etapis, – ütles tema ema.
Ma naeratasin ja sain aru — ma ei ole enam vihane.

Nüüd tean: pere — need pole need, kes lihtsalt jagavad sinuga perekonnanime.
Need on need, kes jagavad sinuga raskeid päevi, isegi kui neil endal midagi pole.

Aga kuidas teie arvate — kas on võimalik jääda perekonnaks, kui teie vahel seisab mitte vaesus, vaid külm ükskõiksus?