Olen meeleheites palunud täiskasvanud mehelt abi… ja tema tegu õpetas mulle eluaegse õppetunni…

Töötasin siis ettekandjana väikeses kohvikus. Lihtne, väsinud, igavese kurnatusega silmades ja unistusega magada vähemalt üks kord välja. Elas üksi, ilma toeta, kellegi toeta kõrval. Palk vaevalt kattis korteri ja toidu, ning «kogumishoiuse» peale ma isegi ei unistanud.

Ta käis meil tihti. Soliidne mees, hoolitsetud, alati ülikonnas, lõhnas kallite parfüümide järgi. Alati istus sama laua taha, tellis kohvi ja midagi juurde — ei ole oluline, mis, peaasi, et kauem istuda. Algul lihtsalt naeratas, siis hakkas heldeid jootrahasid jätma. Seejärel — vestlused: «Kas te väsisite?», «Te olete nii helge», «Tahaks teiega kuskil mujal vestelda». Ma tundsin piinlikkust, tegin nalja, lükkasin eemale. Mõistsin, et ta huvitub minust, kuid ei uskunud, et see oli tõsine.

Ja siis andis elu mulle valusa hoobi. Sel kuul olin mina süüdi töökoha puudujäägis — tegelikult tegi selle keegi teine. Ja oli vaja kiiresti tagasi maksta summa, mida mul polnud. Ma jooksin, ei teadnud, kuhu minna. Vanemaid polnud, sõpru — peaaegu ka mitte. Ja siis ma meenutasin teda.

Kogusin kaua julgust. Siis kirjutasin: «Mul on abi vaja». Ta vastas peaaegu kohe: «Kohtume minu juures. Arutame».
Ma värisesin, kui ma sõitsin. Oli häbi, hirm, tahtis maa alla vajuda. Ainus mõte keerles peas — miks ma üldse sinna läksin.

Ta kohtus mind ukse taga. Kodus, ilma pintsakuta, ilma tõsiduseta.

Lihtsalt — mees, umbes viiekümnene, väsinud silmadega.
– Tule sisse, – ütles ta rahulikult. – Kas tee jood?
Ma noogutasin, sõnu ei leidnud.
Ta pani veekeetja tööle, võttis sahtlist ümbriku.
– Siin on kõik, mida sa vajad. Tagasi andma ei pea.
Ma punastasin, ei teadnud, kuhu vaadata.
– Mina… ei saa niisama… – alustasin ma.
Ta muigas, aga mitte pahatahtlikult.
– Lihtsalt — see pole sinu moodi. Oled nende hulgas, kes kogu aeg kardavad, et headuse eest küsitakse tasu. Rahune. Ma ei mõtle sinu peale.

Ma ei uskunud kohe.
Istusin, hoidsin tassi ega oodanud saaki. Aga ta rääkis ilmast, raamatutest, sellest, kui raske on olla üksi, kui ümberringi on tühi. Mingeid vihjeid, mingisugust «nüüd aga…». Lihtsalt inimene, kes otsustas kuidagi mind aidata.

Kui ma lahkusin, ütles ta:
– Võta seda mitte abi, vaid ettemaksuna. Su naeratuse eest, selle eest, et sa veel oskad tänada.

Läksin välja, ja ma värisesin. Kergendusest, häbist, sellest, et ma ei saanud aru, miks mul äkitselt nii vedas.

Selle aja jooksul hakkas ta sagedamini sisse astuma. Kuid mitte nagu varem. Ilma flirtimata, ilma mänguta. Lihtsalt istus, küsis, kuidas mul läheb, kuulas. Mõnikord tõi tüdrukutele kooke, ilma mind esile tõstmata. Me hakkasime rääkima — päriselt. Mitte tühjast, vaid elust. Valust, hirmudest, inimestest.

Ja siis ühel päeval ütles ta:
– Tea, et ma seisin kunagi ka kuristiku äärel. Ainult et keegi ei aidanud mind siis. Võib-olla seepärast üritan ma nüüd olla see, kes vajadusel toetab.

Ma sain siis aru, et headus — ei ole valjud sõnad ja mitte kaunid žestid. See on siis, kui inimene teeb head vaikselt, ootamata, et sa midagi tagastad.

Võla maksin siiski tagasi — mitte rahaga, vaid teistmoodi. Ma ei olnud enam see, kes pidevalt petmist ootab. Ma hakkasin jälle inimestesse uskuma.

Mõnikord ta ikka veel käib. Istud oma lauas, naeratab, küsib:
– Kuidas läheb, tüdruk väsinud silmadega?
Ja ma naeran. Enam mitte kurvalt, vaid tõeliselt.

Ja tead, sellest ajast saati mõtlen ma — miks nii harva kohtab inimesi, kes lihtsalt aitavad, sest nad saavad? Ilma kasumita, ilma tingimusteta.
Kui keegi sulle niisama abi pakuks — kas sa usuksid?