Ämm tuli alati ilma etteteatamiseta ja hakkas meie kodus korda looma. Ma talusin seda pikka aega, aga lõpuks ei suutnud enam ja tegin midagi, mida iseendalt poleks oodanud…

Ma teesklesin pikka aega, et see ei häiri mind. Et “noh, ta tuleb ju heade kavatsustega”, et “parem, kui on puhas, kui tolm”. Aga ühel päeval tulin koju ja sain aru: minu aluspesu ei ole seal, kuhu ma selle jätsin. Kommoodi peal võõras käsi pühkis tolmu ja liikus minu sõrmusega “õigesse” nurka. Köögis prügikast tühi ja sees eilne tütre joonistus – “kõver, inetu, miks hoida”. Ja mind tabas tõeline vaimustus. Mitte isegi viha. Häbi. Justkui oleks mind toas paljaks kistud ja öeldud: “Nautige vaatamist”.

Õhtul ütlesin mehele:
– Ma ei suuda enam niimoodi. See on alandav.
Ta üritas alguses harjumuspäraselt: “Ta tahtis aidata, sa oled ju väsinud”.
– Ma olen väsinud, et minu kodus mind ennast ei ole, – vastasin mina. – See ei ole abi. See on sissetung.

Me kutsusime ta rääkima. Ilma karjumise, ilma sarkasmita. Istusime lihtsalt laua taha. Ma eemaldasin kõik, mis võis tähelepanu kõrvale juhtida: veekeetja hakkab keetma – keeran välja, telefon – hääletule režiimile. Tahtsin, et ta kuuleks.

– Miks te niimoodi teete? – küsisin, kui oli vaikne. – Ilma ette hoiatamata. Kappidesse. Pesu sisse. Visake ära, mis teile ei meeldi. Miks?
Ta vaikis kaua, vaatas tassikese sisse. Siis ütles vaikselt:
– Ma kardan, et teil on raske. Kogu oma elu olen päästnud: meest, poega, tööd, kodu. Ma tulen ja teen, nagu olen harjunud. Ei pane tähele, et tungin, kuhu pole vaja. Mulle tundub, et nii olen ma vajalik.

Sel hetkel hakkas mul temast kahju – mitte minu enda, vaid tema pärast. Ta ei teadnud tõesti armastusest muud moodust. Armastus oli tal alati läbi “teha paremini”, ja parem – see oli tema moodi. Aga kaastunne ei välista piire.

– Me ei vaja sellist abi, – ütlesin ühetaoliselt. – Me vajame austust. Minu kodu – see pole teie projekt. Minu pesu – see pole teie vastutusala. Teie pojapoeg ei peaks nutma, kui te viskate minema tema “kõverad” joonistused.
Ta vaatas üles:
– Ma ei tahtnud haiget teha.
– Te tegite haiget, – vastasin rahulikult mina. – Nii mulle kui ka lapsele.

Kokku leppisime selgelt, punktide kaupa. See oli oluline suuliselt väljakäia, jätmata ruumi “sa ju tead”. Tema tuleb ainult ettehelistamise ja kokkuleppe alusel. Külaskäigule. Kohvitassi jaoks. Ilma “suurpuhastuseta”. Kui tahab aidata – ütleb, mida võib: paki ära toomine, lapselapsega ajaveetmine, ravimite ostmine. Kapid, pesu, dokumendid, laste laud – tabu. Kui midagi tundub talle “liigne”, küsib, aga otsustajateks oleme meie. Kui tuleb jälle ette teatamata – ei ava ust. Ma ütlesin seda ja tundsin, kuidas rinnale hakkas õhk tagasi tulema.

Ta kuulas, kirtsutas nina ja üritas vahele segada “aga”. Mees oli seekord minu kõrval. Ei vaikinud, ei õigustanud. Ütles:
– Ema, meie kodus kehtivad reeglid paneme paika koos. Palun, austa seda.

Esimesed nädalad olid imelikud. Telefon helises sagedamini kui tavaliselt: “Kas ma saan sisse astuda? Tunniks ajaks?”. Mõnikord ütlesin “jah”, ja me jõime kohvi, vaatasime vanu fotosid, ta rääkis, kui väike mu mees oli, naeris. Mõnikord ütlesin “ei”, ja maailm ei lagunenud. Ta solvus, jäi vaikusest ripnema, aga õppis oma solvumist oma kotti paigutama, mitte meie kappidesse.

Kord sai tal mõõt täis. Tuli harjumuse järgi võtmega, kui meid polnud kodus, ja “lihtsalt pesi põrandad puhtaks”. Ma nägin ühtlaseid veenjälgi laminaadil ning toolile korralikult kokku pandud minu asju. Sees kõik tõmbus kokku nagu vedru. Ma ei karjunud. Pildistasin. Saatsin talle ja mehele ühisesse vestlusesse: “Me leppisime kokku teisiti”. Siis vahetasin lukku. Õhtul tuli, helistas, seisis pirukaga ja segaduses silmadega.
– Ma ju… täiesti veidi…
– Isegi täiesti veidi – pole lubatud, – ütlesin mina. – Kui te ei ole kindel, et suudate austada meie piire, on lihtsam mitte tulla.
Ta nuttis vaikselt nagu laps, keda noomitakse. Ma ei lohutanud teda. Sest piirid – need ei ole kaastunne.

Järgmine kord helistas ta päev ette, küsis, mida tuua. Tuli õigel ajal. Istus kööki, asetas hoolega piruka. Küsis lapselapselt:
– Kas näitad oma joonistust?
Tütar tõi lehe kõverate majade ja roosade pilvedega. Ämm noogutas ettepoole ja ütles:
– Ilus. Paneme selle külmkapi peale.
Sellel hetkel pidin end vaos hoidma, et mitte pisardama puhkeda. Mitte, “et tere võit”, vaid et esimest korda polnud see “nagu segadus”, vaid lihtsalt – “nagu teil on soe”.

Mõnikord teeb ta ikka veel vigu. Ohkab, “ma oleks teisiti riiuleid paigutanud,” esitab liigseid küsimusi. Ma tuletan õrnalt meelde: “Te olete külaline”. Mõnikord teeb see mulle endiselt haiget. Mõnikord ronin ise kaitsesse. Kuid üldiselt on kergemaks läinud. Me elame oma kodus. Mees ütleb sagedamini “meie”, harvem “emana ütles”. Tütar joonistab ega pelga, et midagi ära võetakse.

Teate, mis on kõige raskem? Mitte piiri määramine – selle hoidmine. Mitte libiseda tagasi “aga see kord”. Iga kord valida enda ja oma “lubatud/keelatud”. Iga kord meeles pidada, et austust ei anta vanuse järgi ja ei kinnita pirukatega. Seda kas antakse või ei.

Ma ei vihka teda. Ma ei ole pühak ega vaenlane. Ma lihtsalt tahan oma kodus elada. Ja tundub, et oleme leidnud mooduse, kuidas olla pere ilma sissetungideta. Aeglane, kohmakas, aga meie oma.

Aga kas teie olete kunagi valinud “olla hea kõigi jaoks” või “olla enda vastu aus” – ja kuidas säilitasite, kui teilt oodati harjumuspärast vaikimist?