Endine abikaasa tuli meie tütre sünnipäevale suure kastiga. Tütar kilkas rõõmust. Kuid siis ütles ta ühe lause… ja pidu lõppes pisaratega…

Tütrel oli sünnipäev. Ta sai neljaseks. Väike pidu — kohvik mängutoaga, õhupallid, tort, mõned sõbrad lasteaiast. Ta naeris, jooksis ringi, ja ma tabasin end pidevalt mõttelt: oleks nii alati — ilma pisarateta, ilma raskete vestlusteta, lihtsalt rõõm.

Endine abikaasa tuli kingitusega. Suur kast — autode rada. Tütar kilkas vaimustusest, hüppas kohapeal, kallistas teda kaela ümber. Ma isegi veidi liigutusin. Mõtlesin, et ehk sel päeval käitub ta mitte nagu solvatud täiskasvanu, vaid nagu isa.

Ta avas kohe kasti, otse kohvikus, hakkas kokku panema, lapsed aitasid. Autod mürisesid, naer, lärm — kõik oli nii nagu peab. Ja ma seisin kõrvale ja naeratasin. Tundus, et kõik on hästi. Vähemalt paariks tunniks — nagu varem, kui me veel pere olime.

Kui pidu lõppes, hakkasid külalised lahkuma. Tütar oli väsinud, kuid hoidis ikka veel autot käes — ei tahtnud lahti lasta. Ja siis ütleb endine:
— Noh, kõik, korjame kõik kokku.
Ma ei saanud kohe aru.
— Mida sa mõtled kokku? — küsin.
Ta vastas rahulikult, justkui ei räägi lapse õnnest, vaid mingist asjakastist:
— Viin poodi tagasi. Raha ei ole väike. Mängis — ja sellest piisab.

Ma ei suutnud kohe midagi vastata. Lihtsalt vaatasin teda ja ei uskunud, et täiskasvanud inimene võib öelda sellist asja oma tütre sünnipäeval. Ta seisis kõrval, silmad suured, justkui ei mõistnud, mis toimub.
— Isa, ära tee… see on minu kingitus… — sosistas ta.

Ta astub tema poole, sirutab käe kaardi järele.
— Noh, piisab, — ütleb väsinult, justkui see oleks mänguasi, mitte tükk tema rõõmust.
Ta kallistab kasti tugevalt, surub enda vastu.
— Ei! See on minu oma!
Ta tõmbab ärritunult karbi tema käest ära ja ta hakkab nutma. Mitte lihtsalt kapriisides, vaid tõeliselt — värisedes, valu ja solvamisega.

— Mida sa teed?! —kriiskan ma, astudes talle lähemale.
Ta vaatab rahulikult, isegi mingisuguse kaastundega, justkui ma ei mõistaks lihtsamaid asju.
— Mis siis? Ta unustab selle ikkagi nädalaga. Milleks talle see kraam?

Ta pöördub ümber ja lahkub. Paugutab uksi.
Ma seisan kohviku keskel, surun tütre enda vastu, ja ta nuuksub, toetab oma pead mu õlale ja kordab:
— Miks ta võttis ära, ema? See oli ju minu kingitus…

Ja ma ei tea, mida vastata. Ma ei tea, kuidas seletada nelja-aastasele lapsele, et täiskasvanud võivad mõnikord olla halvemad kui lapsed. Et kellegi jaoks on rõõm lihtsalt asi, mida saab tagasi viia, kui see kaotab tähenduse.
Me seisime nii pikalt. Inimesed läksid laiali, kelnerid koristasid laudu, ja ta ikka veel nuttis. Väike, sassis juustega ja autoga käes, mille ma jõudsin ära peita, enne kui ta kõik kaasa võttis.

Kodus ei suutnud ta kaua magama jääda. Lamas ja sosistas:
— Ema, aga kas isa tuleb homme ja toob mu raja tagasi?
Ma ei suutnud vastata. Lihtsalt silitasin pead ja ütlesin:
— Maga, päike. Kõik on hästi.

Aga ma ise teadsin — ei ole hästi.
Sest ta ei võtnud ära mänguasja, vaid tema usku. Et isad ei lahku. Et kui sulle midagi kingiti — on see tõeline. Et kui sind armastatakse — siis ei võeta seda ära.

Kuidas seletada nelja-aastasele tüdrukule, et see, keda ta kutsub «isa», on võimeline ära võtma mitte ainult mänguasja, vaid ka lapsepõlve? 💔