Tulin pärast tööd koju, väsinuna. Korteris oli pime, laual põlesid küünlad ja ootas õhtusöök. Mõtlesin, et mees tahtis teha üllatuse. Jäin tummaks, kui vannitoa uks avanes ja sealt tuli välja…

Tulin tagasi koju pärast tööd hilja. Väljas tibutab vihma, jalad väsinud, pea sumiseb. Tahtsin lihtsalt voodisse langeda ja kõigest unustada. Avastsin ukse — korteris on pime. Ainult köögist paistab hämar valgus.
Astusin sisse — laual on toit, küünlad, puhas laudlina. Jäin seisma. Mõtlen: «Kas tõesti otsustas mees üllatuse teha? Romantika esimest korda paljude aastate jooksul?»
Ja äkki avanevad vannitoa uksed. Keeran end — ja sealt väljub… ämm.

Põlles, jahu täis, kohmetu naeratusega.
— Sa tulid vara, — pomises ta. — Aga ma olen juba peaaegu kõik lõpetanud ja lahkun varsti.
Ma ei saanud kohe aru, mis toimub.
— Mis te … siin teete?
— Poeg palus mul teile õhtusööki valmistada. Ütles, et sa töötad palju, oled väsinud, olete sageli tülitsenud… Ta soovis olukorda leevendada. Nii et ta palus minu abi.

Seisin ukse juures ega teadnud, mida öelda. Ämm ja mina — me pole mitte just vaenlased, aga meie suhted olid alati külmad. Ta oli korduvalt öelnud, et ma «ei oska perekonda hoida», et «varem olid naised teistsugused». Püüdsin mitte solvuda, püsisin lihtsalt distantsi peal. Ja nüüd ta seisab minu köögis ja valmistab õhtusööki.

— Ta soovis, et te lepiksite ära, — ütles ta vaikselt. — Ma arvasin, et tuled hiljem. Ei tahtnud piinlikkust tekitada.
Ma istusin laua taha, nagu mu jalad poleks mind enam kuulanud.
— Ta… rääkis minuga hommikul. Me jälle tülitsesime, — hingasin välja. — Ma ütlesin talle, et ta ööbiks sõbra juures.
Ta noogutas.
— Tean. Ta tuli kohe minu juurde. Istus köögis, vaikis. Ütles ainult: «Ema, ma ei taha kõike kaotada. Ta on väsinud, ma mõistan teda».

Tundsin, kuidas midagi sees kokku tõmbus. Ta rääkis harva oma tunnetest. Tavaliselt — vaikus, solvumine, siis jälle tüli. Aga nüüd… räägib ämm, et ta nuttis.
— Ta palus seda sulle mitte öelda, — lisas ta, — aga ma ei suuda vaikida, kui näen, et mu lapsed kannatavad.

Ma vaatasin vaikides, kuidas ta kotti pakkis. Kõik ümberringi — maitsva toidu lõhn, ilus laudlina, taldrikud, küünlad. Õhtusöök, mis pidi olema «meie jaoks».
— Kas ta tuleb? — küsisin.
— Tuleb, — naeratas ta. — Ainult ärge tülitsege. Mõnikord on vaja natuke serval käia, et mõista, kui oluline see on.

Ta lahkus. Jäin üksi kööki. Istusin, vaatasin küünlaid. Ja hakkasin nutma. Mitte valjusti, mitte hüsteeriliselt — vaikselt, nagu nutavad need, kes on väsinud edasi püsimast.
Me ju mõlemad oleme väsinud. Tema — minu külmusest, mina — tema ükskõiksusest. Igaüks ootas, et teine teeks sammu. Ja aeg läks. Ja kõik lagunes.

Võib-olla möödus tund. Olin juba jõudnud küünlad kustutada, kui uks vaikselt avanes. Ta tuli sisse.
— See oli ema idee, — ütles ta vabandavalt.
Ma noogutasin.
— Ma tean.
— Ei tahtnud sind pahandada. Lihtsalt… igatsesin.
Need sõnad olid kuidagi kõige olulisemad. Lihtsad, kuid tõelised.
Läksin tema juurde, kallistasin. Ilma etteheideteta, ilma «aga sa» lauseteta. Lihtsalt kallistasin.

Siis tuli õhtusöök, vaikus, harvad pilgud. Aga esimest korda üle pika aja oli tunne, et ehk on veel võimalik päästa.

Mõnikord ei lahuta meid mitte truudusetus ja solvangud, vaid väsimus. Kui liiga kaua ei öelda «igatsen sind», kui oodatakse, et teine mõistab ilma sõnadeta. Aga elu läheb edasi. Ja armastus kaob vaikselt.

Aga kas teie usute, et on võimalik uuesti alustada, kui mõlemad on juba äärel, aga veel mäletavad, miks kunagi üksteist valiti?