Kui mina mehe kodust välja ajasin, arvasin, et see on lõpp. Kuid tõde, mille ma hiljem teada sain, purustas mind rohkem kui lahutus…

Meie, mina, mu mees ja väike poeg üürisime korterit. See oli keeruline periood: tülid, solvumised, väsimus. Ta jäi üha sagedamini tööle hiljaks, mina vaikisin üha rohkem, et mitte lapse ees tülitseda. Kuid ühel päeval ei pidanud ma vastu.
— Mine ära, kui sul siin nii halb on.
Ta läkski. Ei karjunud, ei vaielnud. Lihtsalt võttis jope ja sulges ukse enda järel.

Esimestel päevadel arvasin, et ta tuleb tagasi. Et hakkab igatsema, mõistab, et ei saa ilma meieta. Ma ei koristanud isegi tema asju ära. Rumal, eks? Aga ma ootasin.

Möödas nädal. Siis teine. Ta ei helistanud.
Poeg küsis igal õhtul:
— Ema, kas isa tuleb täna?
Mina vastasin:
— Ei tea, jänku. Tõenäoliselt on ta tööl.
Ta uskus. Aga mina… mina magasin telefon käes ja ärkasin iga vibratsiooni peale üles.

Kahe kuu pärast sain juhuslikult teada. Sõber näitas netis pilti — tema. Noorema naisega. Naeravad, seisavad mere ääres, kallistavad.
Mul hakkas külm. Nii külm, et ma ei tundnud enam sõrmi. Ma ei suutnud isegi nutta. Lihtsalt istusin ja vaatasin.
«Kaks kuud. Kaks, — mõtlesin ma. — Järelikult, see ei juhtunud äkki. Ta oli juba temaga, kui mina ootasin kõnet».

Ma ei näidanud pilti pojale. Aga ta tajus midagi.
— Ema, kas sa oled isa peale kuri?
— Ei. Lihtsalt kurb.
— Kas ta ei armasta meid enam?
Pöörasin akna poole, et ta minu pisaraid ei näeks.
— Armastab. Lihtsalt nüüd teistmoodi.

Õhtuti istusin ma köögis ja kuulasin vaikust. Varem lülitas ta teleri sisse, naeris, tegi nalja. Aga nüüd ainult vesi tilkus kraanist ja kella tiksumine. See vaikus helises. See karjus kõige üle, mis olin kaotanud.

Tahtsin talle kirjutada, küsida — miks. Aga ei kirjutanud. Sest teadsin: vastust, mis tooks mineviku tagasi, pole olemas.
Ühel õhtul, kui poeg oli magama jäänud, avasin sülearvuti ja tema profiili. Nad olid jälle koos. Õnnelikud. Naine hoiab ta kätt, ja tema vaatab teda — nii, nagu mind ammu enam ei vaadanud.

Siis ma esimest korda tõeliselt nutsin. Mitte vihast — tühjusest. Et kõik, mille nimel olin hinge pannud, oli lõppenud. Et inimene, kellega jagasin elu, jagab seda nüüd kellegi teisega.

Pool aastat on möödas. Ma ei oota enam. Olen õppinud ärkama ilma valuta rinnus. Käin sagedamini pojaga jalutamas, ostsin endale uue kleidi. Mitte tema pärast. Enesele.
Vahel ta helistab — küsib, kuidas lapsel läheb. Räägime rahulikult, nagu võõrad. Tema ütleb:
— Sa oled muutunud.
— Jah. Ilmselt sellepärast, et enam ei oota, et keegi tuleks ja mind päästaks.

Hiljuti küsis poeg uuesti:
— Ema, kas sa armastad isa?
Mõtlesin ja vastasin:
— Armastan. Aga nüüd — teistmoodi. Lihtsalt tänulik, et ta oli.

Mõnikord elu laguneb mitte sellepärast, et keegi oleks halb, vaid sest inimesed lakkavad vaatamast samas suunas. Üks liigub edasi, teine jääb minevikku kinni. Ja see on valus — kui mõistad, et see, kellega ehitasid kodu, leidis soojust teise akna juures.

Aga võib-olla ongi mõte selles — lasta minna, et mitte täiesti end kaotada.

Aga kas sina suudaksid andestada sellele, kes lahkus, kuni sina veel ootasid teda õhtusöögil?