Andsin kingituse heast südamest… aga hommikul nägin seda, mis pani südame valutama…

Ma andsin ära suure pehme mängukaru. Uue, sildiga, sellise, mida tavaliselt kingitakse pidustustel. See seisis mul kodus juba paar kuud — kingitus, mida polnud vaja. Kahju oli vaadata, kuidas see nurgas tolmu kogus. Mõtlesin, et las see teeb kedagi rõõmsaks.

Postitasin kuulutuse sotsiaalmeediasse: «Annan tasuta ära suure pehme mängukaru. Uus». Tundub, et mis seal ikka — lihtsalt pehme mänguasi. Kuid kohe hakkas kommentaare tulema: «Aga mis mõõtmed?», «Kas saaksite pildi koos mõõdulindiga?», «Kas te tõesti annate tasuta ära?». Inimesed vaidlesid, kes esimene kirjutas, kes on «järjekorras». Väsisin vastamast ja otsustasin: annan esimesele, kes kohe kohale tuleb.

Kümne minuti pärast kirjutas naine. Profiili järgi otsustades ema. Elab maja kõrval. «Kas ma saaksin praegu järele tulla? Tütar on juba ammu sellisest unistanud». Muidugi saab. Poole tunni pärast seisis ta juba maja ees, naeratas, tänas. Karu mahtus vaevu pagasnikusse. Ma tundsin isegi rõõmu — justkui oleksin teinud midagi head.

Aga järgmisel hommikul läksin õue… ja nägin teda.
Seda sama karu.

See seisis, toetatud prügikasti vastu. Puhas, terve, isegi silt oli alles.
Tundsin selle kohe ära — see helebeež karv, see veidi viltu lips. Minu oma.

Algul seisin lihtsalt paigal. Siis astusin lähemale — mõtlesin, et võib-olla juhus, keegi jättis korraks maha. Kuid kõrval lebas kott, ja sellel — selle sama naise tänava aadress. Viga ei saanud olla.

Ma ei tea, miks see nii valus oli. Lõppude lõpuks on see lihtsalt mänguasi. Aga seesmiselt läks midagi katki. Ilmselt sellepärast, et ma andsin selle soojusega, lahkusega, mitte raha eest, mitte like’ide pärast. Ja sain sellise tasu — nagu laksu näkku.

Seisin ja vaatasin seda karu, ja kurgus oli klomp. Inimesed möödusid, keegi isegi naeris: «Näed, visati lapse rõõm minema». Ja äkki tundsin end nagu see mänguasi. Lahke, mittevajalik, ära visatud, sest kellelegi ei sobinud suuruse, meeleolu, plaanide tõttu.

Võiksin selle lihtsalt tagasi võtta. Aga ei suutnud. Mitte häbist — valust. Sest tundub, et ei ole karust kahju, vaid ideest, et headus on ikkagi kellelegi vajalik. Et keegi oskab hinnata, isegi kui asi on tasuta. Isegi kui inimene ei nõua midagi vastu.

Õhtul vaatasin selle naise lehte. Ja seal — uued postitused, naeratused, kohv, maniküür. Ei sõnagi karust. Ei ainsatki tänu märki. Ja ma ainult mõtlesin: miks ta selle üldse võttis? Miks ütles, et tütar unistas sellest? Lihtsalt emotsiooni pärast? Foto jaoks? Selleks, et see ei jõuaks kellelegi teisele?

Istusin köögis ja hakkasin äkki nutma. Vaikselt, nagu laps, kellele on selgitatud, et muinasjutte pole olemas. Et headus ei tule alati tagasi. Et mõnikord inimesed võtavad mitte sellepärast, et nad vajavad, vaid sellepärast, et nad saavad.

Sellest ajast alates ma enam internetis asju ära ei anna. Kui näen, et keegi vajab — toon ise kohale, vaatan silma, tunnen, et inimene on tõesti rõõmus.
Aga siiski, vahel, prügikastist mööda minnes, otsin tahtmatult silmadega seda karu.

Tõenäoliselt, mitte sellepärast, et loodaksin seda näha. Vaid sellepärast, et küsimus ei anna rahu:
miks on inimestel nii lihtne ära visata seda, mida keegi andis puhtast südamest?