15 aastat hiljem pani mu tütar selga kardigani, mille vanaema mulle kinkis… ja leidis midagi, mis murdis mu südame
Kui sain kaheksateist, kinkis vanaema mulle punase kardigani.
Käsitsi kootud tema poolt — lihtne, ilma moekate mustriteta, ilma sildita.
Olin siis noor, uhke, arvasin, et armastust tuleb tõestada kingitustega, mitte villaste silmustega.
Tänasin teda kuivalt, peaaegu masinlikult.
Ta naeratas — nii, nagu oskavad ainult vanad inimesed, kes mõistavad ja andestavad kõik.
Paar nädalat hiljem teda enam ei olnud.
Kardigan lamas sahtlis.
Aastad möödusid, ma kasvasin, vahetasin linnu, töid, sõpru, kaotasin palju, kuid ei võtnud seda kunagi välja.
Mitte et oleksin unustanud, vaid sest ma kartsin.
Neis lõngades oli midagi, mida ma tol ajal taluda ei suutnud — soojus, mille pärast oli pisut piinlik.
Viisteist aastat möödus.
Mu tütar tuhnis vanade asjade hulgas ja küsis järsku:
— Ema, kelle oma see kampsun on? Kas ma võin seda proovida?
Ma noogutasin, sellele suurt tähelepanu pööramata.
Aga siis pistis ta käe taskusse — ja tardus.
— Siin on midagi, — ütles ta.
Väike ümbrik. Minu nimega.
Võtsin selle värisevate sõrmedega lahti.
Kollakaks muutunud paberil ebamäärases käekirjas:
«Mu kallis, kudusin seda terve talve. Igas silmuses on minu soov, et sul oleks soe ja rahulik.
Ma ei oska ilusti rääkida, aga oskan vaikselt armastada.
Kord saad aru, et lihtne armastus — on kõige tõelisem.»
Ma ei suutnud hingata. Kõik tuli tagasi — tema köögi lõhn, tema käed, tass sinna kuuluvate kiibitud servadega, tema pehme:
«Söö, kuni on soe.»
Ma mäletan, kuidas ma tema nõuandeid kõrvale lükkasin, kuidas ma kiirustasin, kuidas ma teda vanamoodsaks pidasin.
Ja kuidas ta alati andestas. Sõnadeta.
Mu tütar seisis mu ees selles punases kootud kardiganis.
See oli pisut suur, aga sobis talle — nagu oleks vanaema selle just talle kudunud.
— Ema, — sosistas ta, — see on nii soe… nagu keegi kallistaks.
Ma ei suutnud end tagasi hoida.
Kallistusin teda kõvasti ja järsku mõistsin:
Armastus ei sure. See ootab, kuni oleme piisavalt täiskasvanud, et seda tunda.
Ootab vana kardigani taskus.
Koogilõhnas, fotodes, võõrastes kätel, mis me kunagi tõukasime.
Silitasin villa, tundsin sõrmede all iga silmust, iga mustrit — ja mõtlesin:
see pole lihtsalt niit, see on tee tema südamest minu südamesse.
Tee, mille ma lõpuks leidsin.
Panime kardigani hoolikalt kokku, kuid ei peitnud seda ära — riputasime selle elutoa toolile.
Lase tal olla lähedal. Las see meenutab, et armastus pole alati vali.
Mõnikord ootab see meid — vaikusena, väikestes asjades, lihtsas punases kardiganis.
Aga teie… millal viimati ütlesite «aitäh» neile, kes armastavad teid lihtsalt — sõnadeta, tingimusteta, ilma särata?
