14 aastat elasin ma selle süütundega. Aga täna koputas uksele üks tüdruk — ja ma mõistsin, et minevik on minu juurde naasnud….

Mu õde lahkus ootamatult. Infarkt. Hommikul helistasid naabrid, öeldes, et ei jõudnud isegi kiirabi kutsuda. Ma ei saanud kohe aru, et kõik on päriselt. Et ta ei ärka enam kunagi, et ta ei helista enam, ei küsi, kuidas mul läheb. Ja et tema seitsmeaastane tütar jääb orvuks.

Ma mäletan, kuidas me sel päeval köögis istusime. Ma nutsin, ja mu abikaasa ütles külmalt:

– Me ei saa teda võtta. See on võõras laps.
– Ta ei ole võõras, – vastasin ma. – Ta on minu õe veri.
Ta ainult ohkas:
– Me ei ole lastekodu. Meil on oma probleemidest küll ja veel.

Ma palusin, anusin, aga ta jäi kindlaks. Ja mina… andsin alla.
Öeldi, et tüdruk viidi kasuperre, «kõik saab korda». Ja mina allkirjastasin paberid, sõrmed enam midagi tundmata. Õhtul istusin kaua oma õe toas, kus lõhnas ikka veel temast. Leidsin foto — tema tütar süles, naerul. Ja ma ei saanud lõpetada mõtlemast, et reetsin neid mõlemaid.

Aastad möödusid. Meie abikaasaga elasime oma elu. Kaklesime, leppisime, ehitasime maja, hiljem lahutasime. Lapsed kolisid välja. Maja jäi uuesti vaikseks. Vahel mäletasin seda tüdrukut — oma vennatütart. Kui vana ta nüüd on? Kas ta õpib? Kas ta mäletab minust midagi?

Ja siis, neliteist aastat hiljem, helistati uksekella. Uksel seisis noor neiu. Kõhn, sirgete õlgadega ja kuidagi väga tuttavate silmadega.
– Tere, – ütles ta. – Kas te olete… Anna?
Ma noogutasin.
– Ma olen Kristina.

Mu hingamine seiskus. Nagu oleksin uuesti näinud seda väikest tüdrukut, kes seisis siis nurgas, vana nukukallistades.
Me istusime köögis. Ma värisesin, valasin teed, teadmata, kust alustada.
– Kuidas sa mind leidsid?
– Pole tähtis, – vastas ta vaikselt. – Ma lihtsalt tahtsin teid näha.

Ta ei süüdistanud. Ei nutnud. Ainult vaatas. Liiga rahulikult, justkui oleks kõik juba otsustatud.
– Teate, ma mõtlesin kaua, miks üldse tulla, – ütles ta. – Arvatavasti tahtsin lihtsalt aru saada — miks. Miks te siis mind ei võtnud?

Ma üritasin seletada. Et abikaasa oli vastu, et kartsin, et ei saa hakkama.
Ta kuulas vaikides. Siis veidi muigas:
– Ma ju ootasin teid. Iga päev. Lastekodusse. Mõtlesin — äkki meelt muuta. Võib-olla tulete te.
Ma langetasin pea.
– Vabandust, – oli kõik, mida suutsin öelda.

– Hilja, – ütles ta rahulikult. – Aga teate, kõige hullem — ma armastasin teid ikkagi. Pikka aega. Isegi siis, kui sain aru, et te ei tule.

Siis ta tõusis.
– Aitäh, et vähemalt kuulasite. Tahtsin seda öelda. Rohkem pole midagi vaja.

Ja ta lahkus. Lihtsalt niimoodi. Ilma pisarateta, ilma süüdistusteta.
Istusin köögis ja ei suutnud liikuda, pisarad voolasid mööda mu põski ojadena. Ma vaatasin teda ja mõistsin — nüüd ei pea ma kellelegi õigustusi leidma. Ei õe, ei selle tüdruku ega iseenda ees. Kuulasin oma meest ja tegin oma elu kohutavaima vea.

Me tihti räägime endale, et hiljem parandame, hiljem helistame, hiljem otsustame.
Aga hiljem — on juba hilja.

Öelge…
kas te suudaksite edasi elada, kui te ei ulataks kätt kellelegi, kes oli te ainus lootus?