Ma ei oleks kunagi uskunud, et tuleb päev, mil mu enda tütar palub mul lahkuda…

– Ema, kui kaua sa plaanid veel siin olla? – Kristi hääl oli jahe nagu sügisene udu üle Pirita ranniku. Ta seisis köögis, kohvitass käes, ja mina, Leida, tundsin, kuidas mu rinnus midagi kokku tõmbus.
Ma ei oleks iial uskunud, et oma tütrelt kuulen sellist küsimust. Olen terve elu püüdnud olla talle toeks – kui ta haigeks jäi, kui süda murdus, kui laps sündis. Aga nüüd tundus, et olen muutunud tülikaks külaliseks.

Nädal tagasi kolisin välja poja juurest. Tema naisega, Marisega, ei saanud me enam kuidagi läbi. Tal oli oma kord: lapsed peavad magama kell kaheksa, telerit ei tohi sisse lülitada enne kodutööde lõppu, toit peab olema „tervislik“ ja soolavaba. Ja iga kord, kui tahtsin aidata, kuulsin:
– Leida, ära muretse, me saame ise hakkama.
Aga nende pilgud ütlesid: „Ära sekku.“

Ühel õhtul, kui aitasin lapsel lugemist harjutada, sosistas Maris:
– Las ta proovib ise, Leida. Sa ei pea alati juures olema.
Sel hetkel tundsin end nähtamatuna.

Järgmisel hommikul pakkisin mõned riided ja helistasin Kristile:
– Kallis, kas ma võiksin mõneks ajaks sinu juurde tulla?
– Loomulikult, ema, – vastas ta kiiresti. – Ainult töö on praegu hullumeelne, aga ruumi meil on.

Sõitsin Tallinna äärelinna lootusega natuke hinge tõmmata. Esimene õhtu näis vaikne, peaaegu liiga vaikne. Kristi tuli hilja, väsinuna haiglast. Tema mees Tarmo istus elutoas ja vahtis telekat, mina ootasin köögis, et keegi ütleks midagi. Keegi ei öelnud.

Hommikul märkasin, kuidas Kristi oma asju vannitoas sättis.
– Ema, kas sa võiksid oma kosmeetika korvi kapist ära võtta? Mul pole kuskile panna.
– Jah, muidugi, – vastasin tasasel häälel.

Tahtsin kasulik olla. Puhastasin põranda, küpsetasin kaneelirulle – neid, mida ta lapsena armastas. Ta ütles: „Aitäh, ema“, naeratas korraks ja kadus sülearvuti taha.

Õhtul kuulsin teda telefonis rääkimas:
– Ma ei tea, kui kaua ma vastu pean… Ema on igal pool, isegi Tarmo on pinges.
Mu süda vajus saapasäärde. Ma olin tõesti muutunud koormaks.

Järgmisel päeval võtsin julguse kokku:
– Kristi, ütle ausalt, kas sul on raske, et ma siin olen?
Ta ohkas ja vaatas kõrvale:
– Ema, ma armastan sind, aga mul on vaja oma ruumi. Meil on oma elu, oma kord. Mõnikord tunned end nagu perenaine siin…
– Ma tahtsin ainult aidata, – sosistasin.
– Ma tean, aga vahel see abi teeb hingamise raskeks.

Õhtul istusin rõdul, vaatasin üle linna kumavaid tulesid ja mõtlesin ajale, kui Kristi oli väike – jooksis paljajalu mööda aeda, ronis mulle sülle ja ütles: „Ema, ära mind kunagi jäta.“ Nüüd tundus, et hoopis tema tahab, et ma läheksin.

Mõni päev hiljem tuli ta koju varem. Istus mu kõrvale diivanile ja ütles tasa:
– Ema, äkki sa mõtleksid oma kodu peale? Väiksem korter, rohkem rahu. Me aitame, kui tahad.
Istusin tummalt. Ma ei olnud kunagi mõelnud elule üksi. Olen alati olnud „kellegi jaoks“ – abikaasa, ema, vanaema. Aga mis saab siis, kui enam keegi mind ei vaja?

Öösel nutsin padjasse. Hommikul läksin kirikusse – lihtsalt, et olla kuskil, kus keegi ei oota minult midagi. Seal kohtasin vana tuttavat, Valvet.
– Leida! Millal sa viimati end näitasid?
– Raske aeg, Valve. Tunnen, et olen kõigile liigseks saanud.
Ta pani käe mu õlale:
– Me kõik jõuame sellesse punkti. Lapsed kasvavad, maailm muutub. Aga sina oled alles. Ära unusta elada enda jaoks.

Kui koju tulin, tundus, et süda on kergem. Võib-olla see ongi algus – mitte lõpp.

Õhtul tuli Kristi mu juurde.
– Ema, andesta, kui olin järsk. Ma lihtsalt ei oska sind aidata nii, nagu tahaksin.
Naeratasin ja vastasin:
– Ma tean. Äkki on aeg, et mõlemad õpiksime elama natuke teistmoodi.

Järgmisel päeval hakkasin vaatama väikseid üürikortereid Mustamäel. Kartsin, aga tundsin ka kergendust.
Võib-olla see üksindus pole karistus, vaid uus võimalus.

Kas ema võib olla õnnelik, kui lapsed enam iga päev kõrval ei ole?
Või algab tõeline rahu alles siis, kui ta õpib elama iseenda jaoks?