Me andsime neile kõik, et nad elaksid paremini. Aga kas just sellepärast nad on unustanud, mida tähendab raha väärtus?

Kui mu poeg Martin tuli poest uhiuue telefoniga, jäi köök vaikseks.
– Jälle uus mudel? – lipsas mul üle huulte, kui nägin seda läikivat karpi laual.
Tema naine Laura ainult muigas:
– Oli suur allahindlus, ei saanud kasutamata jätta.

Ma vaatasin oma vana Samsungi, mis on mind truult teeninud juba kuus aastat.
Mu abikaasa Peeter ohkas ja läks rõdule suitsule. Õhk meie vahel oli paks – nagu siis, kui kõik saavad aru, et midagi on valesti, aga keegi ei julge seda välja öelda.

Olen juba ammu märganud, kuidas Martin ja Laura raha kulutavad. Uued riided, õhtusöögid restoranides, nädalavahetused Pärnus, lühireisid välismaale. Nad töötavad mõlemad, aga kurdavad pidevalt, et „korteri sissemakseks pole võimalik säästa“. Kui ma vihjan, et nad võiksid veidi kõrvale panna, lõpeb see alati samamoodi:
– Ema, teie elasite teisel ajal! – ütles Martin kord ärritunult. – Teil oli lihtsam. Meie tahame elada praegu, mitte kümne aasta pärast.
– Aga kas te tulevikule ka mõtlete? – küsisin rahulikult. – Üür on kallim kui laen. Ehk paneksite vähemalt midagi kõrvale?
Laura keeras silmi.
– Me teame, mida teeme. Teie aeg on möödas.

Sel õhtul istusin köögis kaua üksi. Mäletan, kuidas Peetriga lugesime sente, et osta lapsele jalgratas või uus talvemantel. Esimene puhkus – telk järve ääres, õhtusöök restoranis vaid sünnipäevadel. Polnud kerge, aga me oskasime rõõmu tunda sellest, mis olemas oli. Nüüd tundub, et meie tagasihoidlikkus neile lausa häbi teeb.

Võib-olla oleme ise süüdi? Tahtsime, et Martin elaks paremini kui meie, ja andsime talle kõik, mida meil endil polnud. Aga äkki tegime talle halba, võttes ära võimaluse õppida, mis on raha tegelik väärtus?

Ühel õhtul, kui Peeter töölt tuli, ütles ta vaikselt:
– Äkki aitame neid? Anname neile sissemakseks raha, siis saavad lõpuks oma elu paika.
Raputasin pead.
– Aga kui nad kulutavad selle jälle ära? Nad ei saa veel aru, mida tähendab vastutus. Ma kardan, et meie abi teeb asja hullemaks.
Peeter ohkas.
– Ehk olemegi ise süüdi. Oleme ju alati kõik nende eest ära teinud.

Sel ööl ma ei maganud. Mõtlesin Martinist väiksena – sellest poisist, kes säras, kui teenis esimest korda oma raha, rohides naabri aias ja ostes selle eest vanaemale lillekimbu. Millal see muutus? Millal kadus oskus rõõmustada lihtsate asjade üle?

Järgmisel nädalavahetusel kogunesime taas pere lõunale. Õhkkond oli pingeline – kõik rääkisid vaikselt, nagu astuksid õhukesel jääl. Kui ma jälle mainisin korterit, lõi Martin kahvli lauale.
– Ema, lõpeta õpetamine! Me pole enam lapsed!
Laura lisas külmalt:
– Te arvate alati, et teate paremini. Aga aeg on edasi läinud.

Pärast seda me paar päeva ei rääkinud. Ma nutsin öösiti vaikselt, et Peeter ei kuuleks. Tundsin, nagu oleksin poja kaotanud – mitte füüsiliselt, vaid hinges.
Peeter lohutas:
– Oota. Elu õpetab ise.

Ja ta oli õigel teel. Mõne nädala pärast helistas Martin.
– Ema, kas ma võin tulla? Ma tahan rääkida.
Ta tuli üksi. Oli väsinud ja tõsine, silmad sügavamad kui varem.
– Vabandust nende sõnade pärast, – alustas ta. – Ma saan aru, et te lihtsalt hoolite. Aga meil on raske. Me proovime, aga tundub, et raha kaob kuhugi ära. Kas sa aitaksid meil eelarvet koostada?

Sel hetkel tundsin, kuidas süda muutus kergemaks. Võib-olla polegi kõik kadunud. Istusime kolmekesi laua taha ja arutasime, kuidas kulusid jagada, millest loobuda, kuhu säästa. Paari nädala pärast tuli ka Laura – seekord ilma irooniata, märkmik käes.

See polnud lihtne. Vahel vaieldi, kas osta uus jakk või panna raha kõrvale. Aga vaikselt hakkas tekkima mõistmine. Nad hakkasid ise otsima viise, kuidas kokku hoida.

Nüüd, kui näen neid tulevikuplaane arutamas ilma tülideta, olen rahulik. Võib-olla tõesti peab iga põlvkond oma õppetunnid läbi elama – ka valusad.

Vanemad saavad anda eeskuju, aga mitte mõistmist. Tuleb oodata, kuni nad ise tulevad ja ütlevad:
„Ema, aita mul aru saada, kuidas see päriselt käib.“

Aga kuidas teie? Kas olete proovinud oma lastele õpetada, kuidas rahaga ümber käia? Kas lubate neil eksida või püüate endiselt päästa iga kord, kui nad komistavad?