Mu poeg ütles, et koolipeole läheb minu asemel tema kasuema. Kuid õhtul kuulsin torust, kuidas ta nuttis…

On hetki, mis jäävad igaveseks südamesse. Mitte sellepärast, et need oleksid olnud ilusad või ideaalsed, vaid seepärast, et neis avaldub tõeline tunnete sügavus — eriti vanema ja lapse vahel.

Poja koolis valmistati ette emadepäeva pidu. Ma mõtlesin sellele mitu nädalat: nihutasin töövahetusi, valmistasin ette kleidi, kujutasin ette, kuidas ta istub minu kõrval, kuidas me naerame ja sosistame laste etenduste ajal.
Hommikul, kui me telefoniga rääkisime, ütles ta äkki sirgelt, nagu see poleks oluline:
— Minuga läheb Marianne.
Marianne — tema kasuema. Ta elab isaga ja sellistel hetkedel tunnen eriti teravalt meie vahelist kaugust.

Selles hetkes ei teadnud ma, mida vastata. Ainult noogutasin torusse, et mitte reeta oma pahameelt. Ma ei saanud lihtsalt tulla ja teda kallistada — see ei olnud meie päev, meie reeglid. Õhtul, kui ta juba nende kodus oli, istusin pimedas köögis ja mõtlesin: kas tõesti arvab ta, et olen tema jaoks liiga hõivatud?

Läksin peole ikkagi. Seisin seina ääres, nagu võõras ema teiste emade seas. Ta tegi nägu, et ei näe mind: istus kasuema kõrval, vaatas hoolikalt lavale. Naeratasin, aplodeerisin kõigile lastele, kuid seesmiselt kõik kiskus kokku: olin üleliigne päevas, mis oleks pidanud olema meie oma.

Hiljem helistas endine abikaasa. Taustal kuulsin teda — minu poiss nuttis.
— Ta arvas, et sa ei saa tulla, — ütles endine. — Marianne ütles, et katab su kinni, kui oled hõivatud. Ta arvas, et sa ei taha tulla, ja tegi näo, et talle ei lähe see korda. Aga talle läheb korda.
Need sõnad lõid valusamalt kui ükskõik milline etteheide. Polnud reetmist. Oli arusaamatus, mis kasvas müüriks meie vahele.

Hommikul kohtusime nende kodus: tõin pannkooke ja kuuma teed termosesse, palusin viis minutit. Istusime köögis vastamisi ja ta ei tõstnud silmi.
— Poja, ma tahan alati sinuga koos olla, — ütlesin ma vaikselt. — Pidudel, treeningutel, argipäevadel. Kui ma kohe ei vasta, on see töö kohta, mitte armastuse kohta.
Ta noogutas aeglaselt, nihkus lähemale ja sosistas:
— Igatsesin sinu järele eile. Mõtlesin lihtsalt, et sa oled jälle hõivatud… ja kartsin, et mul pole sinu südames kohta.
Kallistusin teda ja sisemine pinge, mis oli mind kogu öö hoidnud, kadus.

Me leppisime kokku, et korraldame oma väikese peo. Läksime parki, sõime burgereid, käisime lõbustusparkides, tegime fotosid, mõtlesime välja «meie» traditsioone — üks soov iga kuu esimesele laupäevale. Õhtuks sain aru: see kooliõhtu oli muutunud ebaoluliseks. Oluliseks sai see — kui meie vahel enam pole vaikust, kuhu armastus kergesti ära võib kaduda.

Mõnikord üritavad lapsed kaitsta meid meie enda ajagraafiku eest ja vaikus tundub neile õige. Aga meil on vaja lihtsalt tulla ja öelda: olen siin, isegi kui mitte esireas.

Aga kas teie olete kunagi teineteist kaotanud selliste «vaiksete» arusaamatuste tõttu — ja kuidas te tagasi leidsite?