Mu endine abikaasa ütles, et abiellub uuesti. Kuid kui ta näitas mulle pruudi fotot — tõmbas mul kogu sees külmaks…

Me läksime lahku rahulikult, ilma dramaatiliste stseenide ja vastastikuste süüdistusteta. Saime lihtsalt aru, et pärast koos veedetud aastaid oleme saanud teistsugusteks inimesteks. Tema tahtis rohkem — reisimist, vabadust, uut elu, mina — mugavust, kodu, stabiilsust. Püüdsime liiga kaua taastada midagi, mida enam ei eksisteerinud.

Lahutus leidis aset vaikselt, peaaegu igapäevaselt. Me allkirjastasime paberid, hüvastijätud, ning ma jäin alles väsimustunde, kuid ilma vihata. Oli üks asi, milles me mõlemad ei kahelnud — meie poeg. Tema pärast otsustasime jääda sõpradeks. Ja see õnnestus meil.

Ta tuli iga nädal, võttis poisi nädalavahetuseks, koos käisime kooliüritustel, istusime koos vanemate koosolekutel, isegi mõnikord jõime kohvi pärast hommikusi kontserte. Inimesed imestasid, kuidas meil õnnestub rahulikuks jääda, aga ilmselt polnud meis enam soovi võidelda. Me mõlemad tahtsime, et lapsel oleks kodu ilma karjumise ja solvamiseta.

Aastad möödusid ja kõik laabus. Elu muutus ühtlaseks, ettearvatavaks. Ta hakkas sagedamini naeratama, mina — lõpuks rahulikult magama. Õppisime rääkima lühidalt ja asjalikult, kuid ilma külmuseta. Oli tunne, et meie vahel valitses õige rahu, täiskasvanulik ja aus.

Sel õhtul algas kõik tavaliselt. Ta tõi poja pärast nädalavahetust koju. Poiss jooksis autost välja, rõõmsalt rääkides mingist uuest atraktsioonist, mida nad proovinud olid. Tema naer kõlas veel koridoris, kui märkasime, et isa seisab ukse juures ega lahku. Käed kinni, pilk pinges.

— Kas kõik on korras? — küsisin, tundes, kuidas õhus pakseneb midagi olulist.

Ta kõndis vaikides kööki, istus maha, hingas sügavalt sisse ja ütles:
— Ma abiellun.

Jäin seisma, siis noogutasin ja naeratasin. Ma tõesti soovisin talle õnne. Pärast kõike, mida me läbi elasime, oli ta selle ära teeninud.
— See on imeline, — ütlesin siiralt. — Mul on sinu üle hea meel.

Ta noogutas tänulikult, mutta tundsin, et vestlus polnud veel läbi.
— Võiksin teada, kes ta on? — küsisin vaikselt.

Ta võttis telefoni, avas ekraani ja ulatas selle mulle. Vaatasin — ja maailm nagu peatus hetkeks. Fotol oli naine, keda ma tundsin. Mu naaber. See, kes korduvalt koputas uksele, kui ma öösel nutsin, lihtsalt et istuda kõrval. See, kes aitas poega hoida, tõi suppi, kui ma haige olin, ja sageli ütles: «Sa oled nii tugev, ma imetlen sind».

Vaadates fotot tundsin ma mitte valu — vaid sügavat, peaaegu kummalist rahu. Sellisesse pilti ei mahtunud reetmist ega viha. Ainult elu, mis leidis oma tee.

Ta vaatas mind, justkui oodates reaktsiooni, ja ma ütlesin:
— Ta on hea. Tõesti.

Sel õhtul, kui panin poja magama, istusin pikka aega köögis jahtunud teetassiga ja mõtlesin, kui kummaliselt kõik kujuneb. Inimesed tulevad ja lähevad, saatused põimuvad, ja vahel see, mis tundub kaotusena, on tegelikult lihtsalt vormi vahetamine. Võib-olla näebki täiskasvanute armastus nii välja — kui lased lahti ilma vihata, kui suudad siiralt soovida õnne sellele, kellega kunagi oma elu jagasid.

Mõnikord paneb saatus meid lihtsalt uutele kohtadele, et igaüks lõpuks leiaks oma rahuliku koha.

Aga kas sina suudaksid naeratada, kui inimene, keda sa kunagi armastasid, valiks kellegi sinu ringist?