Kohting, pärast mida hakkasin teistsuguste pilkudega vaatama “heldetele meestele”

Läksin kohtingule mehega, kellega mind tutvustas sõbranna.
– Normaalne, täiskasvanud mees, – ütles ta. – Viiskümmend kaks, töötab, hooliv, ilma mingite veidrusteta.

Ta tuli restorani suure kimbu roosidega. Päris roosid, lõhnasid hästi. Asetas vaasi kõrvale, võttis mu mantli, juhtis mind lauda, nihutas tooli. Vestlus sujus kergelt: töö, reisimised, filmid. Ta kuulas hoolikalt, esitas küsimusi, naeris mu naljade üle. Ma avastasin endamõtlemast: “Nii see peakski olema. Rahulik, mugav, ilma pingeteta.”

Kui arve toodi, hakkasin harjumusest rahakoti järele sirutama.
– Mitte mingil juhul, – peatas ta mu käe oma käega. – Esimesel kohtingul maksab mees.
Ta ütles seda nii kindlalt, et mul oli isegi natuke piinlik. Ta jättis hea jootraha, aitas mantli selga ja saatis auto juurde, suudles kätt:
– Sa oled imeline. Soovin sind uuesti näha.

Sõitsin koju naeratades. Kirjutasin sõbrannale: “Aitäh. Tundub, et see oli parim õhtu üle pika aja.” Läksin magama hea tundega – justkui maailm oleks lõpuks veidi sõbralikumaks muutunud.

Hommikul andis telefon märku. Sõnum temalt:
“Tere hommikust! Vaatasin tšekke üle ja sain aru, et õhtusöök läks kallimaks, kui plaanisin. Arvan, et moodne ja õiglane oleks jagada kulud pooleks. 47 eurot. Siin on kaardi number 😉.”

Ma jäin hetkeks tummaks. Lugesin uuesti. Ja veel kord. Alguses arvasin, et ta teeb nalja. Kirjutasin:
– Kas sa oled tõsine?
Ta vastas peaaegu kohe:
– Mis selles siis imelikku on? Praegu valitseb võrdsuse aeg. Ma küll kutsusin välja, aga sina ju samuti sõid. Nii on õiglane.

Istusin voodi serval ja mõtlesin, kui kummaline võib mõne inimese mõttemaailm olla. Eile – “mees maksab esimesel kohtingul”, täna – “moodsalt pooleks”. Ja tõesti, ma ei arvanud, et üle 50 aastased mehed võivad olla nii pisiasjadele keskendunud. Eile – viisakus ja komplimendid, hommikuks – kalkulaator ja emotikon.

Proovisin selgitada:
– Asi pole 47 euros. Asi on selles, et sa ise ju nõudsid. Sõnad loevad midagi.
– Ma ei arvanud, et sa oled nii põhimõttekindel, – tuli vastus. – Ma lihtsalt ei taha tunda end sponsorina.

Naeratasin. Kirjutasin:
– Hästi. Loe, et maksin oma aja kulutamisega.

Ta luges ja kadus. Tunni pärast uus, pikem sõnum:
“Sa keerad asjad pea peale. Ma olen aususe poolt. Naine peaks olema iseseisev. Minule on oluline tasakaal. Mu eelmised suhted lõppesid halvasti, kuna mind kasutati ära.”

Keetsin juba kohvi. Telefon oli ekraan allapoole. Sõbranna saatis häälsõnumi:
– Kuidas ta siis oli? Ma ju ütlesin, et kuld!
– Kuld läks hommikuks roheliseks, – vastasin ma. – Palus üle kanda poole kuludest.
– Sa teed nalja? – vastas ta hämmeldunult. – Tal on ju üle viiekümne eluaasta!
– Olen samavõrd šokeeritud.

Ta helistas. Võtsin vastu.
– Jätame draama, – ütles ta rahulikult. – Austan naisi, seega pakun õiglast jagamist.
– Õiglane oleks mitte reegleid pärast mängu muuta, – ütlesin ma. – Sa ise nõudsid eile. Kui sa oleksid kohe öelnud “jagame”, ei oleks mul küsimusi. Aga sa otsustasid olla rüütel. Ja hommikul leidis, et see oli “liiga palju”.

Paus.
– Kas sa ei kavatsegi üle kanda?
– Ei. Loe, et maksin oma aja kulutamisega. Ja lõpetasin kõne.

Hiljem vabandas sõbranna:
– Ma ei teadnud, et ta selline on. Tööl on helde, kostitab kõiki.
– Ilmselt on tal seal korporatiivne viisakuse allahindlus, – ütlesin ma. – Keskööni.

Õhtul võtsin raamatu kätte. Ja tabasin end mõttelt, et mul on hea õhtu iseendaga. Ilma restoranideta, lilledeta ja teiste meesteta.

Kuidas sina minu asemel oleksid käitunud: kas oleksid ka need 47 eurot “moodsalt” üle kandnud või oleksid sellise rüütli kuhugi kaugemale saatnud?