Ma sõitsin nädalavahetuseks ema juurde külla ja tema ootas mind pirukatega ja sädelevate silmadega. “Mul on keegi,” ütles ta. Kuid kui ma ukse avasin ja nägin, kes seal seisis, hakkasid mu käed värisema…

Sõitsin ema juurde nädalavahetuseks. Ta oli kogu sära sees – meigitud, soengus, uues kleidis, küpsetas pirukaid, kattis laua. Ma imestasin:
— Ema, mis pidu meil on?
Ta naeratas ja ütles veidi kohmetunult:
— Mul on keegi.

Ma ei uskunud. Emal on kuuskümmend kolm eluaastat. Pärast isa surma elas ta kümme aastat üksinda ja ütles, et „tal ei ole kedagi vaja“. Ja nüüd – keegi. Paari tunni pärast helistatigi uksele. Ma läksin ust avama ja peaaegu pillasin kandiku pirukatega. Ukse ees seisis arst tema polikliinikust. See sama, kes ravis ema, kui tal olid südameprobleemid.

Tundsin ta kohe ära. Ta helistas siis isegi õhtuti, uurides, kuidas ema end tunneb, kas ta ei unustanud tablette võtta. Siis ma arvasin – lihtsalt hea arst. Aga nüüd seisis ta seal tulpide kimbu ja kohmaka naeratusega, hoides käes puuviljade kotikest.

— Tere õhtust, — ütles ta.
— Tulge sisse, — vastasin ma ja astusin kõrvale.

Ema tervitas teda nagu omast. Nad istusid köögis, rääkides vaikselt, nagu oleksid olnud juba kaua tuttavad. Ma kuulsin nende naeru — mitte vali, mitte pingutatud, vaid soe ja kodune. Ta rääkis, kuidas armastab suvila, kuidas küpsetab ise leiba, kuidas igatseb oma tütre järele, kes elab välismaal. Ema kuulas teda nagu koolitüdruk.

Ma tundsin end imelikult. Rõõmsalt ja veidi kibedalt. Sest ma nägin, kuidas ta õitseb tema kõrval, aga kuskil sügaval sees elas veel isa vari.

Pärast õhtusööki aitas ta ema lauda koristada. Ema pillas midagi maha, ta kummardus, tõstis üles ja puudutas tema kätt. Ema naeratas nii, nagu ma polnud aastaid näinud. Lihtsalt – õnnelikult. Ilma häbita, ilma teeskluseta.

Kui ta lahkus, küsisin ma:
— Ema, oled sa kindel?
Ta vaatas aknast välja, kus oli juba hämar, ja ütles vaikselt:
— Ma pole milleski kindel. Aga ma olen elus. Varem ma lihtsalt eksisteerisin. Ta ei luba mulle imesid, ei räägi ilusaid sõnu, aga ta tuleb. Ja tema kõrval on mul rahulik.

Ma ei vastanud siis midagi. Lihtsalt läksin ja kallistasin teda. Rinnus oli kõik — nii ärevus, rõõm kui ka mingi kummaline tänulikkus.

Järgmisel päeval tuli ta jälle. Tõi ravimeid, aitas kraani parandada ja siis jäi teed jooma. Ja kui ema naeris, sain ma äkki aru, et ma ei tunne enam kadedust. Ainult kergendust. Sest kes ütles, et pärast kuuekümmet ei saa enam armastada, hoolida ja õhtuti kõnesid oodata?

Ema ei muutunud teiseks — ta muutus jälle iseendaks. Naiseks, kes tahab elada, riietuda, pirukaid küpsetada ja kedagi õhtusöögile oodata.

Ja kui ma koju sõitsin, mõtlesin: võib-olla see ongi tõeline ime — kui armastus tuleb mitte siis, kui oled noor ja ilus, vaid siis, kui oled lihtsalt õppinud hindama soojust?

Aga kas te suudaksite leppida sellega, et teie emal on keegi pärast pikki aastaid üksildust?