Mees hakkas lugema iga senti… Ja siis sain aru, et me ei kaota mitte raha, vaid teineteist

– Jälle tõid täis poekotid „Maximast“? – ütles Marko, kui ma uksest sisse astusin. Vihmapiisad tilkusid veel mu mantlilt, aga tema juba seisis arve käes. – Ma ju ütlesin, et sel nädalal peame saja euroga hakkama saama!
Vaatasin teda, tema pinges õlgu ja rusikas käsi, ja ei suutnud uskuda, et see on nüüd meie igapäevane suhtlus. Millal me viimati rääkisime mitte hindadest, vaid teineteisest?

Meie elu oli kunagi hoopis teistsugune. Marko oskas naerda, mängis põrandal meie väikse Liisuga, tõi mulle õhtuti kohvi ja roose turult. Elasime lihtsalt, aga soojalt. Ka siis, kui raha oli vähe, tundsime end rikkana, sest meil oli üksteist.

Siis aga tulid rasked ajad. Marko jäi ilma tööotsadeta, arved kuhjusid, laenud kasvasid. Ta muutus vaiksemaks, tusasemaks. Ühel õhtul tõi ta kööki märkmiku.
– Hakkame kõik kulud üles kirjutama, – ütles ta. – Muidu ei saa me kunagi järjele.
– Kas tõesti on vaja kõike nii kontrollida? – küsisin.
– Kui me ei hakka praegu pihta, upume lõplikult, – vastas ta.

Sellest päevast alates oli meie köögisahtlis „pere eelarve“ märkmik. Iga minu ost tundus nagu väike süütegu. Jogurt lapsele, kohv endale – kõige kohta oli küsimus.
– Kas seda oli tõesti vaja? – kordas ta iga kord.

Ühel hommikul, kui panin Liisule saapaid jalga, küsis ta:
– Ema, miks isa su peale alati kuri on?
Ma tardusin. Kuidas selgitada lapsele, et meie kodus on armastuse asemele tulnud hirm kulutada?

Õhtuti istusin köögilaua ääres ja mõtlesin, kas see on ikka seesama mees, kellega kunagi tahtsin Saaremaale rändama minna. Püüdsin rääkida, öelda, et mul on valus, et tunnen end pigem raamatupidaja kui naisena.
– Sa ei saa aru, – ohkas ta. – Võlad ei lase hingata. Me peame end kokku võtma.
– Aga me ei ole Exceli tabel, Marko, me oleme pere, – vastasin.
– Pere tähendab vastutust, – ütles ta külmalt.

Hakkasin kodu vaikust vältima. Sõbranna Reelika kutsus:
– Tule kinno, natuke hingame teistmoodi!
Raputasin pead.
– Marko vihastab, kui teab, et raiskasin raha.
Ta vaatas mind kurvalt ja ütles:
– Kõige hullem on siis, kui inimene hakkab kokku hoidma mitte raha, vaid iseennast.

Ühel õhtul leidsin Marko arvuti taga. Ta luges midagi ja ei tõstnud pilku.
– Kas sa tead, kui palju sa kuus riietele kulutad? – küsis ta.
– See on mu ainus väikene rõõm… – vastasin tasa.
– Edaspidi ostad ainult hädavajalikku, – ütles ta ja klõpsas hiirt edasi.

Sel ööl nutsin vannitoas, et Liisu ei kuuleks. Ma ei nutnud rahapuuduse pärast, vaid selle pärast, et tundsin end nagu arve – kuluartikkel, mitte inimene.

Ühel päeval tõi Liisu lasteaiast joonistuse. Kolm inimest – mina, tema ja Marko. Ainult et Marko oli eemal, näota.
– Miks isa on eraldi? – küsisin.
– Ta on alati kuri, – vastas ta lihtsalt.
Siis sain aru: meie pere laguneb mitte rahapuuduse, vaid tühjuse tõttu, mis on vaikselt meie vahele kasvanud.

Pakkusin, et läheksime perenõustaja juurde.
– Me ei ole mingid nõrganärvilised, – vastas ta järsult. – Saame ise hakkama.
Aga midagi ei muutunud.

Ühel päeval, kui ostsin Liisule kleidi koolipeoks, tõstis ta jälle häält:
– Miks? Tal oli ju eelmisest aastast!
– Kui sulle on tähtsam, kui palju ma kulutasin, mitte see, kellele, – ütlesin rahulikult, – siis võib-olla peaksid elama üksi.

Järgmisel hommikul olid tema asjad ukse kõrval. Laual sedel: *„Vajan aega mõelda.“*
Õhtul jäin esimest korda üle aastate magama üksi. Ja esimest korda tundsin rahu.

Nüüd elame Liisuga väikeses korteris Mustamäel. Pole lihtne – loen ikka sente, aga vähemalt ei pea ma enam seletama, miks ostsin tassitäie kohvi või jäätise lapsele.
Mõnikord mõtlen, kas me oleks saanud oma abielu päästa. Võib-olla. Aga selleks peab tahtma mõlemad, mitte ainult üks.

Raha on tähtis, kuid mitte rohkem kui sõnad *aitäh*, *ma armastan sind* ja *mul on sinust puudus*.
Aga sina? Kas oled kunagi tundnud, et sind hinnatakse mitte südame, vaid arve järgi? Kuidas hoida armastust, kui elu sunnib loendama mitte ainult eurosid, vaid ka naeratusi?