Kaotasin oma abikaasa ja elu mõtte. Siis andis saatus ta mulle tagasi — kõige võimatumal viisil

Olimme koos seitseteist aastat.
Seitseteist aastat — täis naeru, reise, lihtsaid köögisõhtusööke ja unistusi, mida ehitasime, vaadates samast aknast.
Me ei olnud ideaalne paar, kuid meil oli kõige tähtsam — armastus ja usk sellesse, et kõik on veel ees.

Soovisime väga last.
Alguses tundus kõik nii lihtne — «kõik läheb korda», «kõik omal ajal».
Kuid kuud muutusid aastateks. Testid, uuringud, arstid, nõuanded, tabletid, pisarad.
Nutsin öösiti padja sisse, tema hoidis mu kätt ja kordas: «Me saame hakkama. Peaasi — koos».
Kuid aeg läks edasi ja lootus hakkas tasapisi hääbuma.

Viimastel aastatel ma enam ei unistanud. Ma lihtsalt elasin.
Tema vaikis sagedamini, mina tõmbusin rohkem endasse.
Meil ei olnud tülisid, vaid lihtsalt tühjus, millele me mõlemad kartsime otsa vaadata.
Hoiame kokku justkui põhjanöörist.
Ja siis…
kord ta ei tulnud enam koju.

Infarkt.
Sõna, mida arst ütles rahulikult, justkui oleks see vaid diagnoos, mitte surmaotsus.
Ma ei suutnud isegi nutta. Seisin haiglakoridoris, pigistasin oma kotti ja vaatasin ühte punkti.
Maailm katkes nagu niit, millel kogu mu elu rippus.

Kodu muutus võõraks.
Iga ese meenutas teda — tema tass, tema pleed, tema raamat.
Magasin diivanil, sest ei suutnud meie voodisse heita.
Ärkasin öösel ja tabasin end kuulamas — äkki ta siseneb ja ütleb oma häälega: «Sa ei maga jälle?»
Kuid vaikus oli kõrvulukustav.

Möödus mitu kuud.
Hakkasin jälle hingama. Iseenesest.
Ja äkki… hilinemine. Kaks triipu.
Vaatasin testi ja ei uskunud.
Siis tegin teise. Ja kolmanda. Kõik olid samasugused.
Istud voodiserval, surusin testi vastu rinda ja ei teadnud — kas naerda või nutta.

Vastuvõtul arst vaatas ekraani, siis mind.
— Teie… viiekümneviies? — küsis ta ettevaatlikult.
Ma noogutasin.
Ta raputas pead, justkui näeks imet.
Aga mina juba teadsin: see ei ole ime. See on tema.
Ta tuli minu juurde tagasi. Temas.

Kui rääkisin sõbrannale, jäi ta pikalt vait, siis ütles vaikselt:
— Äkki on see eksitus?
Ma ainult muigasin. Pole eksitusi, kui tunned kogu südamest.

Kuid inimesed ümberringi olid teistsugused.
Tööl — pilgud, sosinad selja taga.
«Selles vanuses…»
«Ta on ilmselt kellegi uuega tuttavaks saanud…»
«Abikaasa suri, ja nüüd on ta järsku rase. Kummaline, kas pole?»
Mängisin, et ei kuule.
Kuid õhtuti, kui voodisse heitsin, kõlasid kõik need sõnad peas.

Mõnikord tahtsin kaduda, sulgeda end kõigi eest, mitte midagi kellelegi tõestada.
Kuid siis tundsin, kuidas elu minu sees liikus, ja mõistsin: mul on keegi, kelle pärast elada.

Rasedus polnud lihtne — pidevad analüüsid, arstid, väsimus.
Aga iga kord, kui kuulsin väikese südame lööke, tundus mulle, et ta on kuskil lähedal.
Et ta kuuleb.
Et ta naeratab.

Ja siis — sünnitus.
Valu, hirm, ja äkki… karje.
Karje, mis murdis vaikuse, milles olin viimased kuud elanud.
Nutsin. Nutsin nii, nagu ma polnud nutnud isegi siis, kui teda matsin.
Sest mõistsin: nüüd on mul jälle osa temast.

Kui ma teda esimest korda kätele võtsin, võttis mul hing kinni.
Sama huulejoon. Samad silmad. Sama lohk põses, mis ilmus, kui ta naeris.
Sosistasin: «Sa oled tema. Sa oled minu. Sa oled meie».

Möödunud on mitu nädalat, ja ma ei suuda ikka veel uskuda.
Vaatan teda ja iga kord näen teda.
Vahel tundub, et ta lihtsalt lahkus ruumist — ja naaseb varsti.
Ja kui ta unenäos naeratab, tundub mulle, et ta naeratab läbi tema.

Öeldakse, et armastus sureb koos inimestega.
Aga mina nüüd tean — see on vale.
Armastus ei sure.
Seda lihtsalt leitakse teine viis tagasi tulla.

Kas te usute, et mõnikord tulevad imed siis, kui nende ootamiseks on juba hilja?