Leidsin oma ema päeviku. Pärast selle lugemist sain aru, miks ta suhtus minusse kogu elu teisiti kui mu venda ja õde

Mul oli alati tunne, et midagi on valesti.
Et olen justkui võõras, üleliigne, mitte päriselt sellesse perepessa sisenenud.
Mu vend ja õde olid alati emale lähemal — tal jagus nende jaoks helli sõnu, hoolt ja kannatlikkust.
Aga minu suhtes — külm distants, mis valusasti lapsepõlvest peale südamesse lõikas.

Ma ei saanud aru, miks.
Arvasin: äkki ma ei ole selline, nagu ta soovis? Võib-olla pettusin teda kuidagi?
Need mõtted ei jätnud mind aastateks rahule — kuni ühel päeval leidsin vastuse, mis pööras pea peale kõik, mida oma pere kohta teadsin.

Ema suri paar kuud tagasi.
Ainult nüüd leidsin jõudu tema asju läbi sorteerida.
Vend ja õde tegelesid dokumentidega, aga mina sain kõige isiklikumad — need, mida keegi ei tahtnud puudutada.

Kapp lõhnas veel tema parfüümi järgi. Katsusin ettevaatlikult vanade kleitide kangaid ja tundsin, kuidas pisarad tulvavad silma.
Kapi põhjas märkasin vana kulunud märkmikku, mis oli paelaga kokku seotud.
Avastasin selle — ja süda hakkas kiiremini lööma. Esimesel leheküljel oli üks sõna: «Päevik». Ja kuupäev — minu sünniaasta.

Esimesed sissekanded olid tavalised — ilmastikust, tegemistest, unistustest.
Aga mida edasi ma lugesin, seda rohkem mu käed värisesid.
Üks lause tungis otse südamesse:

«Täna ütlesin talle, et ootan last. Ta vaikis pikalt, siis ütles tasa: “Ma ei saa. Mul on pere. Vabanda.” Ja läks. Jäin üksi. Kuidas ma sellest abikaasale räägin? Lastele?»

Lugesin edasi, ilma ajataju kaotamata.
Iga rida avas tõde, mida ma ilmselt sügaval sisimas alati aimasin.
Mees, keda pidasin oma isaks, polnud minu bioloogiline isa.
Ema armus teise — ja too jättis ta maha.
Ta jäi lapsega, kes iga päev tuletas talle meelde valu ja süüd.

Edasi tuli veel üks ülestunnistus, millest mu silme ees läks mustaks:

«Tõin ilmale tüdruku. Kui vaatan teda, näen tema nägu. Ei tea, kas suudan kunagi teda niimoodi armastada nagu teisi. Ta on elav meeldetuletus minu nõrkusest. Iga tema hingetõmme on etteheide mulle endale.»

Lugesin neid sõnu ja nutsin.
Nutsin enda pärast, tema pärast, kõigi nende aastate pärast, kui ootasin armastust, mida ta lihtsalt ei suutnud mulle anda.
Nüüd mõistsin, et polnud mittearmastatud — olin tema valu, tema saladus, tema häbi, mida ta kogu elu kandis.

Istudes tema toas, päevik põlvedel, tundsin mitte ainult solvumist, vaid ka kaastunnet.
Kui palju pidi ta kannatama, elades selle saladusega, vaadates mind iga päev ja nähes minus kedagi, keda ta kunagi armastas ja kaotas.

Mõne päeva pärast rääkisin kõik oma vennale ja õele.
Nad vaikisid, siis kallistasid mind ja ütlesid:
— Me tundsime alati, et ema oli sinuga teistsugune…
Ja äkitselt sain aru, et esimest korda elus ei tunne ma end enam võõrana.

Sellest ajast on palju muutunud.
Olen läinud teraapiasse. Õpin andestama, ennast vastu võtma ja elama ilma pideva hirmuta, et keegi mind lükkab tagasi.
Saan aru, et isegi kui sündisin kellegi teise veast — ei muuda see mu elu vähem väärtuslikuks.
Mul on õigus olla armastatud. Ja võib-olla esimest korda elus — hakata ennast tõeliselt armastama.

Kas suudaksite andestada inimesele, kes armastas teid vähem mitte seetõttu, et ei tahtnud, vaid seetõttu, et ei osanud?