«Emme, selle tädi kleidi all on ämblikud…» — ja mu elu vajus ühel õhtul kokku…

Lapsed räägivad kummalisi asju, kuid mõnikord — kõige tõepärasemat tõtt, millest hingamine muutub täiskasvanutel raskeks.
Olin koos abikaasaga tema isa matustel. Pärast tseremooniat kutsuti kõik kallit restorani — terve saal oli renditud: Arturi isa oli mõjukas inimene, austatud ja hirmuäratav. Inimesed sosistasid, kõlistasid klaase, meenutasid. Ma läksin korraks tualetti ja palusin abikaasat meie nelja-aastaste Benil silma peal hoida.

Kui tagasi jõudsin, seisis Artur külaliste keskel — sirge seljaga, kaastundlike käepigistustega, laitmatu maskiga. Aga Ben… Ben roomas laua all ja itsitas, muutes leinapeo enda mänguks. Viskasin ta kiirelt sülle ja sosistasin:
— Päikesekiir, nii ei sobi. See on tähtis üritus.

Ta naeratas vandenõuliselt ja vastas sama vaikselt:
— Emme, selle tädi kleidi all on ämblikud.

Ma pilgutasin silmi.
— Mida sa silmas pead?
Ta muutus tõsiseks, nagu oskavad ainult lapsed:
— Roomasin laua all ja nägin, kuidas issi silitas tädi jalga. Sellel, kellel on ilusad juuksed. Tal olid kleidi all ämblikud. Ta aitas neil ära minna.

Mu rinnus tõmbas kokku. «Ämblikud kleidi all». Lastesõnad, lapse selgitus. Kuid selle taga — täiskasvanu liigutus. Vaatasin üle saali — ja mu pilk kohtus Racheliga. See sama «perekonna» lapsepõlve sõbranna ja Arturi isa kauaaegne abi. Tema kleit oli laitmatu, naeratus laitmatu, pilk — liiga kiire ja põiklev.

Õhtul, kui külalised olid lahkunud, küsisin ma rahulikult, püüdes mitte häält kaotada:
— Artur, kas sul on Racheliga midagi?
Ta naeratas väsinult:
— Sa oled endast väljas. Leina, närvid. Ära hakka pihta.
Nõustusin peaga, aga sisemuses midagi murdus — vaikselt, nagu jää jalge all.

Öö oli pikk. Poja sõnad ei jätnud rahule: «Issi silitas tädi jalga». Hommikul meenus mulle vana ühine tööpostkast, millele oli mul juhuslikult säilinud ligipääs. Ta oli sellest ilmselt ammu unustanud. Login sisse — ja nägin kõike. Hilised sõnumid: «igatsen», «number on nagu alati». Broneeringud: samad hotellid erinevates linnades neis «tööreisides», kuhu ta üksinda sõitis. Fotod — katked, peegeldused klaasil, käsi võõral õlal, kahe klaasi varjus minibaaris.

Istutasin sülearvuti taga ja kuulsin enda hingamist — teravat, ebaühtlast. Armastus ei kustu kohe, see kaob kiht kihilt. Esimene kiht — usaldus. Teine — harjumus õigustada. Kolmas — lootus, et eksisid. Kui sirvid kirju, muutub lootus õhjemaks kui paber.

Ma ei teinud stseeni. Ei visanud telefoni vastu seina. Helistasin juristile. Alustasin selle kogumist, mis oluliseks muutub, kui sulle enam tõtt ei öelda: väljavõtted, ekraanipildid, kirjavahetus, kuupäevad, broneering. Samal ajal — pannkoogid Benile hommikusöögiks, lasteaed, õhtune muinasjutt. Elu jätkus — ja hoidsin sellest kinni, et see laiali ei valguks.

Kuu aja pärast andsid Arturile paberid üle. Ta vaatas mind nii, nagu oleksin mina reetmise sooritanud.
— Kas sa tõesti hävitad kõik? — küsis.
— Me ei ole enam «me», — vastasin. — Sina hävitasid selle ise. Ma lihtsalt koristan.

Kohus oli lühike: faktid olid õigustustest kangekaelsemad. Täielik hooldusõigus jäi mulle. Benile jäi pool osa vanaisa ettevõttest — täpselt nagu vanaisa oli soovinud. Rachel kadus sama vaikselt, nagu oskas ilmuda võõrastesse numbritesse.

Aga «see päev» — ämblikega kleidi all — sai minu uue elu lähtepunktiks. Mõtlesin kaua, kas vihata Rachelit, põlata Arturit, või enda peale vihastada. Lõpuks jätsin vaid ühe: tänulikkuse poja laste südamlikkuse eest. Lapsed ei näe uhkust ja maske — nad näevad liigutusi. Näevad kätt, mis ei peaks puudutama seda, mis talle ei kuulu.

Ajal, mil möödusime. Õppisime koos Beniga jällegi naerma, ilma kibeda kurgusvaluta. Nädalavahetustel küpsetame pannkooke, ta kutsub neid «ämblikujalad» — ja ma ei ehmata. Sain aru ühest lihtsast asjast: tõeline pere on see koht, kus keegi ei peida end laua all, kus täiskasvanud ei aseta lapsi vale ja tõe vahele, kus käsivars ulatub mitte laua alla, vaid sinu pihku.

«Emme, selle tädi kleidi all on ämblikud», — ütles mu poiss. Tegelikult ütles ta: «Emme, seal, kus peaks olema ausus, — on midagi hirmutavat ja kleepuvat». Ja ma kuulsin seda.

Mõnikord tuleb tõde kummaliste sõnadega. Mõnikord on see valusam kui ükski «ma enam ei armasta». Kuid see annab sulle taas õhu.

Aga kas sina suudaksid usaldada laste «ma nägin» või vaigistaksid seda «ämblikudega», et mitte purustada täiskasvanu fasaadi?