Mu endine abikaasa sai äkitselt rikkaks ja ma otsustasin uurida, kust tal raha tuli, tõde šokeeris mind…
Meie lahutus vormistati vaid kuu aega tagasi — tema otsus, mitte minu. Supermarketi parklas nägin pimestavalt valget sportautot, ja sellest väljus tema. Varem töötas ta kassapidajana, aga nüüd — disainerirõivad, kallid kellad, kindel irve. Püüdsin olla viisakas: õnnitlesin teda, ütlesin, et mul on tema üle hea meel. Vastuseks kuulsin: «See pole sinu asi», — ning ta viskas mulle autoaknast sajatähtilise kupüüri, mille järel ta minema sõitis.
Ma korjasin kupüüri üles — ja tardusin. Nurgas oli väike emotikon, mille olin kunagi ise joonistanud ühele kupüürile, mille vanaisa mulle enne oma surma kinkis. Tähendab, need raha olid neist samadest kupüüridest.
Kahtlused muutusid talumatuks. Sõitsin vanaisa pikaaegse sõbra ja äripartneri juurde. Ta ohkas raskelt ja jutustas: vanaisa, soovides toetada meie tulevast peret, andis mu endisele abikaasale suure summa — teadmata, et ta varsti minust lahkub. Raha oli mõeldud meile mõlemale, alustuseks, turvalisuseks. Kuid minu kätte need ei jõudnud.
Otsustasin oma tagasi saada. Vanaisa sõbra nõuandel kohtusin advokaadiga — kindla ja rahuliku inimesega. Ta kuulas mind ära, pakkus kõigepealt otse endise abikaasaga rääkida, ja vajadusel kohtusse minna.
Me läksime tema koju. Korter — nagu pilt läikivast ajakirjast. Advokaat esitas kõik punktid: tunnistajate ütlused on valmis, finantskirjeid saab tõendada, raha päritolu on jälgitav. Endine abikaasa mõistis, et tal pole võimalust pääseda. Tema nägu vajus, ta hakkas kokutama, ja lõpuks nõustus: müüb vara, maksab osa kohe tagasi, ülejäänud — väljamaksegraafiku alusel.
Nii selgus lihtne tõde: kogu see «äkiline edu» oli üles ehitatud võõrale rahale, mis oli mõeldud ka mulle. Ahneus reetis ta ise.
Aasta hiljem, tagastatud raha eest, avasin veterinaarkliiniku — vanaisa mälestuseks, kes kogu elu unistas, et tegeleksin sellega, mis mulle meeldib. Avamisel oli kohal tema sõber, kes jälgis uhkusega, kuidas unistus teoks saab. Kõrval seisis inimene, kes aitas mul selle tee läbida — seesama advokaat. Aja jooksul sai temast mitte ainult minu kaitsja, vaid ka minu inimene.
Ja seda sajatähtilist kupüüri naeratusega hoian rahakotis. Minu jaoks pole see rahast. See on vanaisa armastusest, reetmisest, mille ma üle elasin, ja tõest, mis minus jõu äratas.
