Mees kinkis mulle meie pulma-aastapäeva puhul parfüümi, mis mulle ei meeldinud, ja vihastasin nii, et viskasin selle minema, kuid hiljem selgus, et need kandsid endas saladust, millest sain teada liiga hilja…

Meie kümnendal aastapäeval kinkisin oma abikaasale tema unistuste kella.
Ja tema kinkis mulle odava parfüümi plastpudelis.
Vihastasin nii, et panin selle kõrvale ja ei kasutanudki kordagi.

See oli meie viimane pidustus — kolme nädala pärast teda enam ei olnud.
Kahju oli talumatult suur. Ma mõtlesin korduvalt sellele õhtule — mitte kingituse peale vihastades, vaid enda peale.
Selle üle, et lubasin pettumusel varjutada armastust.

Igatsesin tema naeru, häält, seda, kuidas ta meenutas mulle vee joomist, kui olin liiga tööle keskendunud.

Täna, kodu koristades, kukkus see pudel kogemata maha.
Kui see vastu põrandat kukkus, lendas kork pealt, ja seest kukkus välja väike volditud paber.
Mu käed hakkasid värisema, kui selle üles tõstsin.

Sees oli tema käega kirjutatud sõnum:
«Ma tean, et see parfüüm on ajutine kingitus, kuid järgmine kuu üllatan sind selle kaelakeega, millest oled unistanud. Aitäh, et usud minusse, isegi kui ma ütlen seda liiga harva. Sa oled minu igavene kingitus».

Istusin põrandal, hoides pudelit ja sõnumit enda vastas, ja pisarad voolasid lakkamatult.
Ja äkitselt sain selgelt aru: kogu elu rääkis ta minuga mitte sõnade, vaid tegudega.
Ja mina ootasin pidevat kinnitust ega märganud, kuidas ta mind omal viisil armastas — lihtsalt, vaikselt, iga päev.

See parfüüm ei olnudki «odav» — ta peitis oma armastuse tagasihoidlikusse pakendisse, kogu ajaks midagi suuremat.

Kuid tõeline kingitus ei olnud kaelakee.
Vaid tema tähelepanu, püüdlus, tema vaikne truudus, mida ma tookord ei suutnud näha.

Nüüd seisab see pudel minu öökapil — mitte kui kaotuse mälestus,
vaid kui märk sellest armastusest, mis alati oli lähedal.

Mõnikord ei seisne kingituse väärtus hinnas,
vaid südames, mis selle taga peitub.
Ja vahel mõistame seda alles siis, kui juba on liiga hilja.