Ma tulin koju tavapärasest varem — ja kuulsin, kuidas koduabiline arutab minu huuli ja ripsmeid… Kuid kõige hirmsam ei olnud selles…

Ma tulin koju tavapärasest varem. Kohtumine tühistati, takso jõudis kiiresti kohale ja ma avasin vaikselt ukse oma võtmega, nagu alati. Koridoris lõhnas pesupulber ja praetud sibul — plaanis oli õhtusupiks valmistuda. Ma tahtsin juba tervitada, kuid köögist kostis tuttav meie koduabilise hääl — valjemini kui tavaliselt ja naerukilkega, mida ma polnud kunagi enda juuresolekul kuulnud.

— Jah-jah, neil on kõik nagu alati, — rääkis ta telefoni. — Proua tuli endiselt pärast «süste»; huuled jälle nagu pelmeenid. Viiekümne aastaselt ripsmed nagu nukul, riided kitsa… Keksib ringi nagu kahekümnene. Ah, jah, triigin just seda pluusi — seda, kus tal kõht välja paistab.

Ma jäin tardunuks. See käis minu kohta. Minu pluusi triikis ja arutas samal ajal. Võtsin esikust koti, panin põrandale ja läksin ukseauku. Ta seisis seljaga, telefon kõrva ääres, raud susises. Ja siis — lause, mis pani mul käed külmetama.

— Ta ise naerab, — ütles ta pooleldi sosinal. — Ütleb: «las mängib noort, aga me teame mõlemad, kui vana ta tegelikult on». Eelmisel neljapäeval veel: «Tule varem, räägime, muidu on kodus tsirkus». Jah, abikaasa, kes siis veel. Ta on neil kena, lahke. Aga sellest peeglist peaks tal vähem hoolima.

Ma ei saanud kohe aru, mida ma täpselt kuulsin. Sekund — ja siis jõudis kohale: ta räägib minu mehest. «Tule varem». «Lahke». «Naerab». Kuumahood lõid mind palavikuliseks. Süda tagus nii, et tundus, et seda on kogu majas kuulda.

— Kellega sa räägid? — küsisin, püüdes kõlada rahulikult.

Ta võpatas, pöördus ümber, lülitas kohe triikraua välja. Nägu muutus hetkega pehmeks, kaastundlikuks.

— Oh, sa juba kodus? Ma sõbrannaga, tal seal… probleemid, — kokutas. — Just tahtsin sulle kirjutada, et supp on peaaegu valmis.

— Mille üle sina naersid minu huulte üle? Mille üle «tule varem»?

— Sa said valesti aru, — naeratus värises. — Me lihtsalt naljatame. Ja… noh, sa ise rääkisid, et vanus — see on vaid number, ma siis jutustasin talle edasi…

— Märkus, mille sa lauale jätsid eelmisel nädalal. Kas see on sinu? — võtsin kotist kahekordseks volditud lehe. Olin selle leidnud hommikul soolaaluselt: «Aitäh eilse eest. Oli meeldiv. Kohtume reedel». Ilma allkirjata. Siis ma arvasin, et see on mehe tööalane, ega hakanud süvenema. Nüüd oli pilt liiga lihtne kokku panna.

Ta kahvatus, silmad hakkasid rändama.

— Ma… see… — ja lasi pilgu maha. — Ta palus lihtsalt mul varem tulla koristama. Ja… me rääkisime. Ta kurtis, et sa töötad palju, väsid ära… Ma… ma ei teinud midagi sellist…

— «Aitäh eilse eest» — mille eest?

Ta vaikis. Venitas aega. Siis ohkas:

— Ta kallistas mind. Ütles, et kodus on külm. Ma arvasin… noh, et tal on halb olla. Ma olin rumal.

Peas kõlas: «kallistas». Ta räägib edasi, aga ma näen just seda pilti — köök, tema käed, see maja, kus ma elan. Ja võõras hääl, mis just minu huultest sosistas.

— Lahku, — ütlesin ma. — Kohe praegu. Ma kannan tänase päeva eest raha üle. Homme ülejäänud.

Ta hakkas paluma, vanduma, rääkima, et «enam seda ei juhtu», et «ta ei tahtnud», et «ta ise». Ma ei kuulanud. Ma pidin olema vähemalt hetkeks üksi, et mõista, mis minuga toimub. Ma kogusin kokku tema asjad kotti, avasin ukse ja saatsin liftini. Ta vaatas tagasi — justkui lootes, et ma muudan meelt. Ma ei muutnud.

Korteriuks klõpsatas. Ma läksin tagasi kööki, lülitasin pliidi välja, et supp pealt ei tuleks, ja lihtsalt istusin taburetti. Käed värisesid. Kõht tõmbas pingule justkui poleks ma nädal aega söönud. Valu ei olnud sellest, et ta naeris minu ripsmetest. Valu oli see, et võõras inimene arutas minu perekonda justkui elades selles. Ja et minu mees selles pildis — osaline. «Tule varem». «Lahke». «Kodus tsirkus». Millal ta jõudis?

Võtsin telefoni ja valisin ta numbri. Ta vastas kiiresti, nagu alati.

— Tere, — rõõmsalt. — Mul on kümne minuti pärast koosolek, kas on midagi kiiret?

— Väga, — ütlesin ma. — Ütle, kas sa kutsusid teda varem tulema? Kas sa naersid koos temaga minu üle? Kas sa kallistasid teda?

Teises otsas valitses paus. Pikk. Ma kuulsin, kuidas ta ohkas. Ja sees kõik muutus väga vaikseks. Vaikus— on kõige hullem. See on ausam kui sõnad.

— Ma… — alustas ta. — Seda oli paar korda. Ma ei… Ma ei mõelnud, et sa teada saad. Ma… Me lihtsalt rääkisime. Ma olin väsinud, sa oled kogu aeg enda hõivatud…

— Minu huulte? Minu ripsmete? Minu vanusega?

— Ma ei öelnud seda nii, — järsult. — Ta tõlkis kõike.

— Ta ütles «aitäh eilse eest». Mis oli eile?

— Me… — ta köhatas. — Ma kallistasin teda. Ta tuli varakult. Mul oli raske. Mul oli sooja vaja. Mitte midagi enamat.

«Mitte midagi enamat». Ma vaatasin lauale, kus seisis meie suhkur, ja mõtlesin, kuidas on nii vähe vaja, et see «mitte midagi enamat» purustaks su südame. Hommikused sõnumid, kerged naljad, kaastundest «kallistused», võõras kõrv, kuhu oma hirmud välja kallata kodus ei julge.

— Tule täna koju, — ütlesin ma. — Räägime, ausalt. Või pole meil midagi arutada.

Ta tuli hilja. Ma ei nutnud. Ei karjunud. Ma olin tühi nagu taldrik pärast õhtusööki. Me istusime köögis — seal, kus ta just minu elu arutas.

— Ma tundsin end üksikuna, — alustas ta. — Sa oled kogu aeg juuksuris, kosmeetikus, sõbrannadega. Ma arvasin, et sa valid enda, mitte meid. Ta oli lähedal. Ta kuulas.

— Ma valisin enda, — ütlesin ma. — Sest kui ma valin enda, siis on mul jõudu valida meid. Sest mul on hirm vananeda, hirm end kaotada. Sest sinu toetus kõlas sageli nagu «miks sul seda vaja on». Ja siis ma läksin sinna, kus keegi küsib «miks». Kuid ma tulin alati koju. Sinu juurde. Aga sina tõid meie koju võõra kõrva.

Ta vaikis. Vaatas lauda. Õlad vajusid.

— Ma olen süüdi, — vaikselt. — Ma olen idioot.

— See on tõsi, — ütlesin ma. — Küsimus on selles: kas sa oled valmis enam mitte idioot olema? Kas sa oled valmis mitte otsima «soojust» neilt, kes võtavad minult võtmed? Oled sa valmis hoidma suu kinni, kui tahaks klatsida? Ja peamine — kas sa oled valmis olema aus, kui sul on üksildane?

Ta noogutas. Palus helistada talle koos, et asjad selgeks teha. Me helistasime minu telefonilt. Ta ütles kindlalt: «Ärge enam tulge. See oli viga. Vabandust». Ta pomises midagi, õigustas end. Ma kuulasin ja mõtlesin, et see on meie viimane ühine teema.

Öösel ma pikalt ei maganud. Vaatasin lakke ja meenutasin, kuidas ma ise sõitsin protseduuridele, kuidas kartsin, et muutun nähtamatuks. Ma tegin huuli ja ripsmeid mitte «kahekümnendate» jaoks, vaid et mitte lahustuda pottidesse ja aruannetesse. See võib kellelegi naljakas olla. Aga mul oli nii kergem — näha peeglist iseennast. Ja ma sain esimest korda aru, et see pole põhjus võõraste naljade jaoks. Ja kindlasti mitte selleks, et minu mees neid toetaks.

Hommikul keetis ta kohvi, nagu varem, ja istus vastas.

— Ma lähen psühholoogi juurde, — ütles. — Ja me läheme, kui sa tahad. Ma tahan aru saada, kuidas me siia jõudsime. Ma ei taha sind kaotada.

— Ma samuti, — ütlesin ma. — Kuid ma tahan siiralt. Ilma saladusteta. Ilma «tule varem». Ja kodu — pole koht võõrastele kõrvadele. See on meie turvatsoon. Kui sul on külm, siis räägi minuga, mitte koduabilisega.

Ta noogutas. Ei vaielnud vastu. Ja sel hetkel tundsin ma kergendust — mitte lubadustest, vaid sellest, et ta lõpuks kuuleb.

Ma vallandasin ta lõplikult. Vahetasin lukud. Ostsin uue triikraua, lihtsalt et kustutada see heli — kuidas ta rääkis ja triikis minu pluusi. Keetisin suppi ja istusin esimest korda üle pika aja laua taha tundega, et majas on vaiksem. Vaikus mitte valest, vaid sellest, et me mõlemad hingasime välja.

Ma ei tea, kuidas kõik lõppeb. Võib-olla me õpime rääkima, või lahkume ausalt. Kuid ma tean kindlalt: kodune usaldus — ei ole teenus, ja võõras osalus — ei ole trööst. Meie koju tullakse kätega töötama, mitte keelega. Ja kui sul on halb — räägi minuga, mitte nendega, kes hiljem arutavad minu ripsmeid telefonitsi.

Kas te annaksite mehele andeks sellised vestlused selja taga? Või on see juba see piir, mille järel elu ei ole kunagi enam endine?