Lugu koerast, keda keegi ei tahtnud, kuni üks inimene märkas tema kaelas oleval medaljonil kirja… 

Päevast päeva kõndisid pered tema puuri juurest mööda. Kutsikad viidi kohe ära, noored ja elavad – ka. Kuid tema istus nurgas: vaikne, liiga täiskasvanud, liiga tõsine. Alati leidus vabandusi.

Must karv, millesse hakkasid tekkima esimesed hallid niidid, suured pehmed, aga väsinud silmad. Ta ei hüpanud ega haukunud, ei püüdnud pilke. Ainult ootas. Iga päev — ootas.

Varjupaigas kutsuti teda Mustaks. Mitu kuud elas ta seal, töötajate lemmikuna, kuid külastajate poolt alati hüljatuna.
— Ta on hea, kuid juba vanemas eas. Mängida eriti ei armasta, — kordasid vabatahtlikud ja inimesed läksid järgmiste puuride juurde, kus kutsikad kilkasid.

Must jälgis, kuidas naabrid ükshaaval uutesse kodudesse sõideti. Tema kauss oli täis, karv — harjatud, kuid see ei asendanud kõige tähtsamat — mida kunagi kaotas. Silmadesse oli tekkinud tühjus, saba peaaegu ei liikunud. Tundus, et ta oli leppinud.

Vähesed pöörasid tähelepanu detailile: vanal sinisel kaelarihm oli kulunud metallist medaljon. Kõik arvasid, et see on tavaline silt. Kuid just sellel peitus saladus, mis kõike selgitas.

Kord astus varjupaika sisse inimene, kes ei otsinud «pildiga kaaslast», mitte lõputuid mänge, vaid vaikset sõpra. Saal kõlas haukumisest, lapsed naersid, koerad sirutusid restide poole. Aga see inimene peatus äkki kaugema puuri juures. Nurgas istus Must. Ta ei teinud ühtki häält, vaid tõstis oma silmad — neis oli nii palju väsimust ja ootust, et süda haaras kinni.

Inimene istus. Mõnda aega lihtsalt vaatasid nad teineteisele otsa. Siis tõusis koer püsti ja astus ettevaatlikult resti juurde, surudes märja nina pulkadesse. Väike žest — aga sellest piisas.

Käsi puudutas vana medaljoni ja pööras seda õrnalt. Tähed olid vaevu loetavad, kuid siiski selged:
«Kui sa seda loed — mind enam pole. Palun anna Mustale uus kodu. Ta oli mu parim sõber».

Kõri sulges. Kõik sai selgeks: ja vaikus, ja pilk. Ta ei olnud maha jäetud — ta oli kaotanud oma peremehe.

— Me leidsime ta tänavalt, — selgitas vaikselt töötaja, märgates, kuhu külastaja silmad vaatavad. — Oma sugulasi ei leitud. Arvame, et peremees suri. Keegi ei võtnud koera. Ta on vana… liiga kurb. Inimesed valivad teisi.

Must surus end uuesti resti vastu, justkui küsides: «Aga sina?..»
Vastus tuli kohe:
— Ma võtan ta.

Saba värises vaevaliselt. Kui puuri uks avati, tegi koer sammu ja peatuse, justkui ei uskunud. Kuid kui rihm kinnitati, tõstis ta silmad — neis oli vaikne usaldus.

Kodus astus ta ebakindlalt, nuusutas hoolikalt nurki, kuulas iga heli. Tugitooli kõrval pandi põrandale pehme pleed, kõrvale pandi kauss. Ta kõhkles — ja hakkas sööma. Saba liikus tugevamini.

Mõne päeva möödudes kõndis ta juba kannul. Lamas jalgade juures, kui loeti raamatut. Asetas pea sülle, kui vaadati filme. Öösiti magas voodi juures, vaikselt ohates — justkui mõistis lõpuks: see on jälle kodu.

Naabrid jalutuskäikudel imestasid:
— Ta näeb justkui noorem välja.
— Ta ei ole «minu juures», — kõlas vastus. — Ta on mu pere.

Ühel õhtul võttis inimene kätte selle sama medaljoni, silitas sõrmega kriimustusi ja sosistas:
— Ära muretse. Sinu palve on täidetud. Ta on armastatud. Ta on kodus.

Must tõstis pea, silmad särasid, saba hakkas kindlalt liikuma — justkui oleks ta mõistnud iga sõna.

Mõnikord saavad just need, keda kõik teised hülgavad, meie elu kõige truimaks ja kallimaks osaks. Sest armastus ei küsi vanuse, värvi ega iseloomu «valjususe» kohta — ta lihtsalt leiab selle, kes ootab.❤️