Ta lahkus noorema naise juurde. Aga mõne aja pärast helistas ja küsis, kas võib tagasi tulla

Ta pakkis oma asjad ja lahkus, vaatamata tagasi. Ütles ainult, et on armunud ja tahab veel kord elus «tunda midagi tõelist».
Seisin ukse juures tass käes ja vaatasin, kuidas lahkub inimene, kellega olin elanud kolmkümmend aastat — jaganud hommikusööke, arveid ja vaikust sõnade vahel.

Ma ei karjunud, ei nutnud, ega küsinud isegi, kes ta on. Sellel polnud enam tähtsust. Üks pilk tema näole oli piisav, et mõista — otsus oli ammu tehtud. Ma olin tema jaoks vaid lõppjaam — naine, kellele jäetakse võtmed ja arved.

Esimesed päevad möödusid nagu udus. Ekslesin majas vaikuses, ilma raadiot sisse lülitamata ja telefonile vastamata. Lapsed helistasid, tundes midagi halba, kuid ma ütlesin, et kõik on korras. Mul polnud vaja kaastunnet ja küsimusi. Tahtsin lihtsalt kaduda — kasvõi korraks.

Pärast tuli viha. Sest ma ei olnud halb naine. Valmistasin toitu, pesin pesu, kuulasin. Loobusin endast «meie» nimel. Aga kui ta otsustas lahkuda «oma õnne» otsima, ei leidnud ta isegi julgust mulle silma vaadata.

Nädalad möödusid. Õppisin magama jääma üksi, tegema oste, ilma meenutamata, mida ta armastas. Hakkasin käima pikkadel jalutuskäikudel. Mõnikord vihmavarjudega, mõnikord ilma. Mõnikord mõtetega, mõnikord tühjana. Kuid iga päevaga muutus hingamine kergemaks.

Ja siis, kui ma peaaegu uskusin, et kõik on selja taga, helises uksekell.
Ta seisis lävel — halliks läinud, väsinud. Käes kott. Silmades midagi, mida ma polnud tema juures varem näinud.
– Kas ma saan sisse tulla? – küsis ta vaikselt. – Tahaksin rääkida.

Lasksin ta sisse. Istusime elutoas, samas kohas, kus kunagi jõime pühapäevakohvi ja rääkisime tühiasjadest. Ta hoidis kotti süles, nagu poleks kindel, kas võib selle põrandale panna. Istusin tema vastas, valmis kuulama — aga mitte enam see, kes olin varem.

– Mul ei õnnestunud, – ütles ta. – Mõtlesin, et tean, mida tahan. Et saan veel alustada algusest. Aga…
Ta jäi vait. Ootas, et ma midagi ütleksin, kuid ma vaikisin. Sest kui inimene lahkub ilma sõnata, pole sina kohustatud tema eest sõnu leidma.

– Ta oli noorem. Teistsugune. Mind see köitis. Kõik tundus uus. Tundsin end jälle noorena. Ja siis algas elu — arved, kohustused, argipäev. Ja äkki sain aru: ma ei otsinud naist. Ma otsisin ennast. Ainult mitte seal, kus vaja.

Surusin käed põlvedele.
– Miks sa tulid tagasi? Kas sellepärast, et ta pettis? Või sest siin on lihtsam?

Ta vaatas mind väsimuse ja häbiga.
– Sest ma igatsesin. Sest ainult nüüd mõistan, mis meil oli. Ja kes sa minu jaoks olid.

Läksin akna juurde. Klaasi taga paistis oktoobripäike, keegi jalutas koeraga, lapsed tulid koolist koju. Kõik oli nagu tavaliselt. Kuid minu sees — midagi tavalist enam ei olnud.

– Kui sind polnud, – ütlesin vaikselt, – õppisin elama üksi. Mitte et oleksin tahtnud, vaid et pidin. Ja ma pole enam see naine, kelle sa jätsid.

Vaatasin teda tähelepanelikult.
– Nüüd otsustan mina, kas sul on minu elus koht.

Ta ei hakanud paluma, ei laskunud põlvili. Lihtsalt noogutas, nagu mõistaks, et kõik on muutunud ja nüüd ei ole tema see, kes reegleid dikteerib. Ta jättis koti tugitooli juurde ja küsis, kas võib ööseks jääda. Mitte kaastundest — lihtsalt, et olla läheduses, vaikuses.

Olin nõus. Isegi ei tea, miks. Võib-olla tahtsin talle näidata, kuidas minu maailm nüüd ilma temata välja näeb. Või ehk minus oli veel midagi — mitte armastus, vaid uudishimu: mis saab edasi.

Ta oli vaikne, ettevaatlik. Ei puudutanud, ei üritanud tagasi saada «vana». Valmistas endale hommikusööki, aitas majapidamises, pakkus minna poodi. Aga ma ei oodanud enam tema samme. Mul oli oma ajakava, omad tegemised, oma vaikus — ja see oli minu oma.

Ühel õhtul küsis ta, kas võiksime alustada nullist. Ilma valskuseta, ilma kiirustamata. Austusega. Ütles, et ei oota andestust, et mõistab, kui see on lõpp.

Vaatasin teda pikalt — kahvatunud nägu, kortse, silmi, milles polnud enam kindlust, ainult inimlik haavatavus. Ja äkki mõistsin: nüüd on valik minu käes.

Panin käe lauale — lähedale, mitte tema peopessa.
– Mul on aega vaja, – ütlesin. – Aga nüüd ootad sina.

Järgmisel päeval läks ta jalutama ja saatis sõnumi:
«Aitäh, et lubasid mul tagasi tulla. Ma tean, et see ei tähenda, et olen tagasi.»

Naeratasin. Võib-olla oligi see uus algus.
Sest nüüd — hääl kuulus mulle.

Aga kas teie suudaksite tagasi lasta inimese, kes kord teid reetis ja lahkus? 💔