Kui koju jõudsin, ütles tütar, et meile käis keegi tädi külas. Sel hetkel ei teadnud ma veel, mida mu mees varjab…

Kui koju jõudsin, tundsin juba koridoris, et midagi on valesti.
Tütar seisis seina ääres, näris varrukat ja vaatas mulle kuidagi kummaliselt otsa.
– Emme, kuni sa tööl olid, käis meil keegi tädi külas.
– Milline tädi? – ma ei jõudnud veel mantelgi seljast võtta.
– Ei tea… kummaline. Ta teadis, kuidas meie koera nimi on. Ütles, et issi tuleb varsti koju.

Ma ei vastanud midagi. Otsustasin oodata, kuni mees koju jõuab.

Ta tuli õhtul, nagu alati, nagu poleks midagi juhtunud. Naeratas, suudles tütart, küsis, mis õhtusöögiks on. Ma vaatasin talle otsa ja tundsin, kuidas kõik mu sees kokku tõmbub.
– Meile käis täna naine külas, – ütlesin rahulikult. – Teadis, kuidas koera nimi on.
Ta ei imestanud isegi. Vaid kehitas õlgu.
– Tõenäoliselt naaber eksis uksega.

Ma nägin, kuidas ta väldib mu pilku. Kuidas sõrmed närviliselt lauda koputavad. Ja sain aru: ta valetab.
– Naaber, jah? Miks siis tütar ütles, et ta andis sulle mingi paki ja palus mitte kellelegi rääkida, et ta siin oli?

Ta tõstis pilgu minu poole ja esimest korda pika aja jooksul nägin temas hirmu.
– Ta ütles seda sulle?..
– Ütles, – vastasin. – Kes see siis oli?

Ta pööras akna poole. Vaikides pikalt. Siis ütles vaikselt:
– Lihtsalt tuttav. Mitte midagi erilist. Aitasin teda dokumentidega.

Naersin. Närviliselt, vaikselt.
– Muidugi. Ja selleks on vaja meie koju tulla, kui mind pole? Paluda lapsel vaikida? Kas sa mõistad, mida ta nüüd mõtleb? Et isa teeb midagi, millest ei saa emmele rääkida?

Ta ei vastanud. Seisis, käed rusikas.
– Sa suurendad alati asju üle, – ütles lõpuks. – Meie vahel pole midagi.
– Kas oled märganud, et «meie vahel» pole ka peaaegu enam midagi?

Ta langetas pilgu. Ma tundsin, kuidas viha vaheldus tühjusega. Mitte isegi valuga — lihtsalt väsimusega.
Tütar mängis mänguasjadega kõrvaltoas. Tema naer kõlas vaikselt, justkui teisest elust.
Seisin köögis, vaatasin inimest, kellega olin elanud kümme aastat, ja mõtlesin: kuidas me siia jõudsime? Millal usaldus muutus kahtlusteks ja vestlused — vaikimiseks?

Hiljem, kui ta magama jäi, küsisin:
– Miks sa lihtsalt tõde ei rääkinud?
– Sest teadsin, et sa ei saa aru, – vastas ta.

Tahan öelda, et oleksin aru saanud kõigest, välja arvatud valest. Aga jäin vaikseks.
Samal ööl istusin kaua akna all, kuulasin, kuidas ta kõrval magab, ja esimene kord mõtlesin, et võib-olla ei saa meid enam päästa.

Nüüd elame ühe katuse all, kuid justkui seina eri pooltel.
Ta pingutab, räägib tulevikust, naeratab, kuid ma enam ei usu.
Sest kui inimene kord koju võõrana tuleb — omaks ta enam ei saa.

Ja ma mõtlen ikka: mis on hullem — tõe teada saamine, mis haavab, või elamine ilusas vales, kus vähemalt ei ole valus?
Aga mida teie arvate?