Pärast 27 aastat abielu lahkus ta oma töökaaslase juurde. Kõige hullem on see, et ma tundsin teda juba aastaid

Kell 7:15 hommikul kuulsin kohvri klapssulgemise heli. Uniselt astusin magamistoast välja, arvates, et abikaasa valmistub ärireisile. Aga esikus nägin teda – jopes, kohvrit käes hoidmas. Nägu oli pinges, justkui ta oleks nädalaid peegli ees harjutanud seda, mida ta kavatses öelda.
– Ma lähen ära, – ütles ta, isegi mulle otsa vaatamata. – Tema juurde.

Ma tardusin paigale. Mõned sekundid ei suutnud ma aru saada, kellest ta räägib.
Ja siis äkitselt kõik sai kristallselgeks, justkui terav foto albumis: tema, tema töökaaslane, kellega olin istunud sama laua taga pidudel, keda olin kunagi lohutanud pärast lahutust, kellele olin laenanud raamatuid. Naine, keda ma usaldasin.

Kõik algas mõni kuu tagasi, kuigi siis ma ei pööranud sellele tähelepanu. Abikaasa hakkas koju naasma järjest hiljem, seletades, et tal on “projektidega ülekoormus”. Nädalavahetustel tekkisid äkitselt “kohtumised klientidega”.
Mõnikord kuulsin, kuidas ta peitis telefoni taskusse, kui ma ruumi sisenesin. Veensin ennast, et kujutan seda kõike ette — lõpuks olime me olnud koos peaaegu kolm aastakümmet, ma tundsin teda nagu iseennast.

Kõige raskem oli mõista, et tema oli kogu selle aja lähedal. Osales meie perepidustustel, nägi, kuidas me valime uut lauda elutuppa, kuidas me naerame pojaga pühapäeva lõunal. Ta teadis, kes ma talle olen. Ja ikkagi…

Esimesed nädalad pärast ta lahkumist olid nagu elav õudusunenägu. Inimesed helistasid, küsisid, kas see on tõsi. Tundsin häbi, justkui see truudusetus oleks olnud minu süü. Kõige raskemad olid ööd — ärkasin üles tundega, et kohe astub ta magamistuppa, heidab sängi, nagu vanasti. Aga selle asemel — vaikus.

Ühel päeval läksin poodi ja nägin neid koos. Nad ei varjanud end. Tal oli seljas mantel, mida olin kunagi kiitnud, ja ta hoidis tema kätt nagu kunagi hoidis minu oma. Siis sain aru: kõik, mida oli vaja näha — ma nägin.

Järk-järgult hakkasin iseennast tagasi saama. Alguses — väikeste sammudega: muutsin soengut. Siis — suurtega: läksin üksi nädalavahetuseks mere äärde. Vaatamas lainetust, mõistsin, et kuigi kaotasin abikaasa, olen saavutanud midagi, mida ammu polnud olnud — vabaduse ise otsustada.

Kohtumine temaga toimus ootamatult, peaaegu kolm kuud hiljem. Astusin kohvikusse, ja ta istus nurgas lauas. Meie pilgud kohtusid — ja vaikus jäikus õhku. Ei tea, mida ta ootas — et ma lähenen, teen stseeni? Selle asemel läksin rahulikult ja vaatasin talle silma.
– Kas tead, mis on kõige hirmsam? – ütlesin vaikselt. – Mitte see, et sa ta ära viisid. Vaid see, et sa aastaid tulid mu koju, vaatasid mulle näkku ja kogu selle aja kandsid peas oma plaani.

Ta ei vastanud midagi. Pööras pilgu kõrvale. Ja mina läksin välja — ja tundsin esimest korda, et nüüd lahkun mina. Mitte abikaasast — ta lahkus juba ammu. Häbist, valust, vääratest lootustest.

Nüüd ma tean: need 27 aastat ei läinud asjata. Need andsid mulle jõu, mida ma varem endas ei näinud. Õpetasid, et truudusetus — see pole elu lõpp. See on lihtsalt peatüki lõpp.
Sest nüüd ma mõistan — parim kättemaks pole viha. See on õnn. Ja ma alustan selle kirjutamist täiesti puhtalt lehelt.