Tähistasime 20. kooseluaastat. Aga kodus tekkis vestlus, milleks ma üldse valmis ei olnud

Tähistasime oma pulma kahekümnendat aastapäeva. Restoran, šampanja, toost pika kooselu eest. Sõbrad kadestasid: „Kuidas teil õnnestus armastust nii paljude aastate jooksul säilitada?” Me naeratasime, helistasime klaase kokku. Aga kui koju jõudsime, istusime köögis — ja tekkis vaikus. Rasked, ebamugavad vaikused. Vaatasime üksteisele otsa ja mul oli imelik mõte: kes see inimene on? Ma tunnen teda kakskümmend aastat, elan koos temaga, aga ei tea, millest ta mõtleb. Mida ta tunneb. Kes ta tegelikult on. Ja tundub, et tema mõtles sama…

— Millest sa mõtled? — küsis abikaasa.

— Mitte millestki, — valetasin mina.

Aga see oli vale. Ma mõtlesin: millal meist said võõrad?

Kakskümmend aastat tagasi olime armunud tudengid. Ei saanud ära rääkida, leidsime kõiges midagi ühist, naersime samade naljade üle. Tundus, et oleme teineteise jaoks loodud.

Siis tuli pulmad, töö, lapsed. Elu tõmbas enda keeristesse. Kasvatasime kahte last, ehitasime karjääre, ostsime maja. Ei olnud aega romantikaks. Aga me olime meeskond. Vanemad. Partnerid.

Ja siis lapsed kasvasid üles. Läksid õppima. Maja jäi tühjaks. Ja me jäime kahekesi. Esimest korda viieteistkümne aasta jooksul — ainult meie.

Ja selgus: meil ei ole millestki rääkida.

Õhtud möödusid vaikuses. Tema vaatas telerit, mina lugesin raamatut. Õhtustasime vaikselt. Läksime magama eri aegadel. Suudlesime ööseks automaatselt, nagu harjumus.

Ma hakkasin märkama: elame paralleelsetes eludes. Temal on oma huvid, minul — oma. Temal sõbrad, minul — sõbrannad. Me ristume ainult igapäevaelus: maksame arveid, ostame toitu, lahendame argipäeva küsimusi.

Armastust enam ei ole. Jäänud on harjumus. Mugavus. Hirm jääda üksi.

Kord küsisin:

— Timor, kas sa oled õnnelik?

Ta pööras telerist silmad ära ja vaatas mind üllatunult.

— Millises mõttes?

— Meie abielus. Kas sa oled õnnelik?

Ta mõtles. Pikalt. Pikalt.

— Ei tea, — vastas ausalt. — Harjunud. Mugav. Aga kas õnnelik? Ei ole kindel.

See ausus lõi valusamalt kui vale.

— Ma ei ole ka kindel.

Istusime ja seedisime tunnistus. Kakskümmend aastat abielu ja me ei ole õnnelikud. Millal see juhtus?

— Äkki peaksime midagi muutma? — pakkus Timor. — Sõitma koos kuhugi? Meenutama, millised me olime?

Läksime koos puhkusele. Ainult meie. Proovisime sädet uuesti süüdata. Käisime romantilistel õhtusöökidel, jalutasime, rääkisime.

Aga vestlused olid pingelised. Me ei teadnud, millest rääkida. Arutasime lapsi, tööd, maja plaane. Kuid mitte endast. Mitte meist.

Ühel õhtul, istudes rannal, ütlesin:

— Timor, me oleme võõraks jäänud.

Ta ei hakanud vaidlema.

— Jah. Kunagi olime me lähedased. Aga nüüd… lihtsalt elukaaslased.

— Kuidas see juhtus?

— Järk-järgult. Olime hõivatud lastega, tööga. Unustasime teineteise. Kaotasime huvi. Kaugendasime end.

Võtsin teda käest.

— Kas me saame tagasi minna sinna, kus olime?

Timor vaatas päikeseloojangut.

— Ei tea. Oleme muutunud. Ma ei ole see poiss, kellesse sa armusid. Sa ei ole see tüdruk, keda kohtasin. Meist on saanud teised inimesed.

— Ja need uued inimesed ei sobi omavahel kokku?

— Võib-olla.

Tulime koju tagasi. Alustasime perepsühholoogi juures teraapiat. Püüdsime mõista: kas on võimalik abielu päästa?

Psühholoog küsis:

— Kas te armastate teineteist?

Mõtlesime teineteisele otsa. Ma ei teadnud, mida vastata. Kas ma armastan Timorit? Nagu abikaasat? Nagu partnerit? Või olen lihtsalt harjunud?

— Ma austan teda, — ütlesin mina. — Olen tänulik kõige eest, mida oleme läbi teinud. Aga armastus… ma ei tunne seda enam.

Timor noogutas.

— Mina samuti. Mul on sinuga mugav. Aga see kirg, see soov olla koos — ei ole.

Psühholoog küsis järgmist küsimust:

— Kas tahate suhetes töötada? Või otsite lihtsalt luba lahkuda?

Mõtlesime. Siis ütlesin:

— Arvatavasti, teist.

Lahutasime kuue kuu pärast. Rahulikult, ilma skandaalideta. Jagasime vara, jäime headesse suhetesse. Lapsed võtsid selle normaalselt — nad on täiskasvanud, mõistavad.

Nüüd on möödunud aasta. Ma elan üksi, harjun uue eluga. Timor samamoodi. Helistame mõnikord, kohtume peresündmustel. Käitume sõbralikult.

Sõbranna küsis:

— Kas sa ei kahetse?

— Lahutust? Ei. Kahetsen, et me kaotasime teineteist kusagil nende kahekümne aasta jooksul. Ei märganud, kuidas kaugenesime. Võib-olla, kui oleksime varem märganud, oleksime midagi muutnud.

Tead, mida ma mõistsin? Abielu nõuab tööd. Jätkuvat. Kui lõpetad panustamise, surevad suhted. Aeglaselt, märkamatult, kuid nad surevad. Võib-olla elad kogu elu koos ja muutud võõraks. Oluline pole ainult olla lähedal, vaid jääda lähedaseks. Huvi üles näitama. Kasvama koos, mitte teistest suunades.

Aga kuidas teie tunnete lähedust oma partneriga või elate ka paralleelseid elusid? Kuidas säilitada lähedust pärast aastatepikkust koosolekut? Kas saab abielu päästa, kui armastus on kadunud, kuid jäänud on austus ja harjumus? Või on parem lahkuda?