Kui lapsed suureks kasvavad, lähevad nad ära. Aga keegi ei hoiata, et see on igaveseks

Tere.
Minu nimi on Lea, elan väikeses linnas — Raplas — ja ma ei suuda ikka veel lahti lasta.
Kõik ütlevad — aeg parandab, aga vist mitte kõiki.
Ma võpatan siiani, kui telefon heliseb. Vahel võtan isegi toru, kuigi keegi ei helista. Lihtsalt… harjumusest. Ja jään jälle üksi — selle ootusega, mis on ammu saanud minu osaks.

Eile võtsin välja vanad fotod. Ühel oleme kõik koos — mina, abikaasa ja kaks last. Nad naeravad, mõlemal käed jahused, mina hoian kaussi taignaga ja pahandan, et köök on jälle valgeks tehtud. Siis tundus see tühine, nüüd annaksin ma kõik, et seda lärmi veel kord kuulda.

Poeg elab Tallinnas, tütar — Tartus.
Helistavad harva.
Kui küsin, miks nad ei tule, naeratavad läbi ekraani:
— Ema, töö, asjad, elu… varsti, lubame.
Ja siis — nädalate viisi vaikus.

Ma arvasin alati, et lahti laskmine tähendab lihtsalt mitte segada.
Aga nüüd saan aru: lahti lasta — see tähendab jääda üksi.

Ma ei kurda, ei. Mul on kõik olemas — raamatud, aed, televiisor, isegi kass.
Aga kui väljas hämardub, taban end kuulamas — äkki keegi helistab.

Lapselapsi näen ainult videokõnedes.
Tütar ütleb:
— Ema, ära pahanda, neil on lendudega keeruline.
Noogutan. Muidugi saan aru. Aga sees on ikkagi tühi.
Ma ei pahanda — ma lihtsalt igatsen.
Igatsen müra, kohvilõhna, hommikuid, kui keegi torises: „Eeeema, kus mu sokid on?“

Mõnikord küpsetan nende lemmikküpsiseid.
Panen aknalauale jahtuma — justkui keegi astuks kohe uksest sisse.
Siis panen karpi ja viin naabrile: tal on väikesed lapsed, jooksevad, naeravad, teevad kisa.
Tema naeratab ja ütleb:
— Te olete nii hea, nagu kõigi vanaema.
Ja mina ainult naeratan vastu, sest ma ei oska seletada, et ma lihtsalt ei oska lõpetada emaks olemist.

Hiljuti kirjutas poeg:
„Ema, vabandust, pole ammu helistanud. Kõik on hästi, armastan sind.“
Lugesin seda sõnumit vist kümme korda.
„Armastan sind.“
Kaks sõna, mis kaaluvad terve maailma.

Kui lapsed suureks kasvavad, lähevad nad ära.
Ja sa ütled endale, et nii peabki. Et tähtsaim on nende õnn.
Aga keegi ei hoiata, et see on igaveseks.
Et ühel hommikul ärkad ja neid pole — mitte sellepärast, et midagi juhtus, vaid lihtsalt sellepärast, et neil on nüüd oma elu.

Ja sina jääd — fotode, pirukalõhna ja vaikusega, milles kuuled ikka veel nende hääli.

Kuidas teie leppisite sellega, et lapsed kasvasid suureks ja läksid — päriselt ja jäädavalt?