«Mul on hirm seda öelda», — ütles ema. Ja edasi kostis midagi, milleks ma polnud valmis…

Istusime köögis teed juues, nagu olime teinud sadu kordi varem. Tavapärane õhtu, tavapärane vestlus ilmast, naabritest, tööst. Kuid äkki ema vaikis, vaatas aknast välja ja lausus vaikselt: «Mul on vaja sulle midagi öelda». Ma muutusin valvsaks — tema hääletoonist sain aru, et asi on tõsine. Ta vaikis kaua, keerutas tassi käes, justkui koguks jõudu. Siis ohkas ja ütles: «Ma olen terve elu kartnud, et ma olen olnud halb ema». Jõllitasin tass käes. Ema? Halb ema? Naine, kes oli alati meie kõrval, kes ohverdas end meie nimel, kes ei kurtnud kunagi? Ma ei saanud aru, millest ta räägib…

Ema hakkas rääkima. Aeglaselt, pausidega, justkui oleks iga sõna talle vaevaga tulnud. Ta ütles, et kui ma sündisin, oli ta kahekümne kahe aastane. Ta ei teadnud, kuidas emaks olla. Tema enda ema suri, kui ta oli viieteistaastane. Tal polnud eeskuju silme ees.

Esimesed kuud pärast minu sündi olid õudusunenägu. Ma nutsin öösiti, ta ei teadnud, mida teha. Isa töötas hilja. Ta jäi üksi lapsega, kellest ta aru ei saanud. Talle tundus, et kõik teised saavad paremini hakkama ja ainult tema ei tea, kuidas oma last rahustada.

— Ma kartsin sind sülle võtta, — ütles ta vaikselt. — Sa olid nii väike ja habras. Ma kartsin, et teen midagi valesti.

Ta rääkis, kuidas istus vannitoas ja nuttis, kui ma magasin. Kuidas vaatas teisi emasid pargis ja arvas, et nad on temast paremad. Kuidas süüdistas end iga pisiasja pärast: et ei suutnud imetada, et vahel väsimusest karjus, et ei tundnud seda piiritut armastust, millest kõik räägivad.

— Ma mõtlesin, et minuga on midagi valesti, — jätkas ta. — Et ma olen halb ema, sest mul oli raske. Sest ma ei olnud kogu aeg õnnelik.

Ma kuulasin ja ei teadnud, mida öelda. Minu ema oli mulle alati tundunud ideaalne. Ta oli alati minu kõrval: koolikontsertidel, kui olin haige, kui mul oli halb olla. Ta valmistas minu lemmiktoite, mäletas kõiki minu eelistusi, toetas minu iga otsust.

— Kuid sa olid suurepärane ema, — ohkasin ma.

Ta raputas pead.

— Ma püüdsin. Väga püüdsin. Kuid sisimas oli alati see hääl: «Sa ei ole piisavalt hea. Sa teed midagi valesti». Kui sa kooli läksid, muretsesin, et ei valmistanud sind piisavalt ette. Kui sul olid probleemid sõpradega, süüdistasin end. Kui sa läksid õppima, arvasin, et tahad lihtsalt minust põgeneda.

Pisaraid voolas tema põskedel. Ma läksin tema juurde ja embasin teda. Ta tundus minu embuses nii väike. Millal see juhtus? Millal ta hakkas tunduma nii habras?

— Ema, — ütlesin mina. — Sa andsid mulle kõik. Sa õpetasid mind olema tugev, hoolima teistest, uskuma endasse. Kuidas sa saad arvata, et olid halb?

— Sest ma mäletan kõiki oma vigu, — vastas ta. — Iga kord, kui olin liiga range. Iga kord, kui mul polnud jõudu sind kuulata. Iga kord, kui ütlesin midagi, mis sind haavas.

Istusime embuses ja ma meenutasin oma lapsepõlve. Jah, oli hetki, kui ema oli range. Jah, oli päevi, kui ta oli väsinud ja ei tahtnud rääkida. Kuid oli ka teistsuguseid: tema käed, mis silitasid mu pead, kui mul oli hirm. Tema hääl, mis luges mulle unejutte. Tema naeratus, kui tulin koolist koju.

— Tead, mida ma kõigest rohkem mäletan? — küsisin. — Kuidas sa olid alati kohal. Alati. Igas olukorras. Sa võisid olla väsinud, ärritunud, kuid sa olid minu kõrval. Ja see ongi kõige tähtsam.

Ta vaatas mind läbi pisarate.

— Tõesti?

— Tõesti. Sa ei olnud ideaalne ema. Kuid sa olid minu ema. Ja see on kõik, mida ma vajasin.

Istusime veel kaua köögis. Ema rääkis oma hirmudest ja mina kuulasin. Esimest korda nägin teda mitte kui ema, vaid kui inimest. Inimest, kes kahtles, kartis, eksis. Kuid kes kõigest hoolimata armastas.

Kui lahkusin, embas ta mind uksel.

— Aitäh, — sosistas ta. — Et mind ära kuulasid.

— Aitäh sulle, — vastasin mina. — Et olid minu kõrval. Alati.

Jalutasin koju ja mõtlesin: kui palju emasid elab selle süütundega? Kui palju naisi süüdistab end selles, et nad olid lihtsalt inimesed, mitte ideaalsed pildid? Ja miks me ei ütle neile sagedamini, et nad said hakkama? Et nad tegid kõik, mis suutsid. Ja et sellest piisab.

Kas te olete kunagi oma vanematele öelnud, et nad olid head, isegi kui ei olnud ideaalsed? Miks te arvate, et emadele tundub tihti, et nad pole piisavalt head?