Ma esinesin oma naabri tütrena, et teda ei viidaks psühhiaatriahaiglasse

Kõik algas ühel teisipäeva pärastlõunal, kui trepikojast kostsid karjed.
— Ma ei lähe kuhugi! Teil pole õigust mind ära viia!
Avasin ukse ja nägin proua Marit, kes klammerdus uksepiida külge, samal ajal kui kaks sotsiaaltöötajat püüdsid teda veenda kaasa tulema. Ühel neist oli käes kaust ametlike dokumentidega.
— Proua, see on teie enda huvides. Teie tütar on paberid allkirjastanud. Te ei saa enam üksi elada.
— Mul pole tütart! — hüüdis Mari, silmad pisaraid täis. — See on vale!

Astusin lähemale mõtlemata.
— Mis siin toimub?
Sotsiaaltöötaja vaatas mind kannatamatult.
— Ja teie olete…?
— Ma olen tema tütar, — ütlesin, iseenda sõnadest ehmununa.
Mari silmitses mind pikalt. Ta ekslev pilk peatus mu näol, nagu otsiks sealt midagi tuttavat. Siis ilmus tema huultele värisev naeratus.
— Karoliina… — sosistas ta.
— Jah, ema. See olen mina.
Sotsiaaltöötaja kortsutas kulmu ja hakkas pabereid lappama.
— Siin on kirjas, et teie tütar elab välismaal ja allkirjastas kõik volikirja alusel.
— Siis on teil ebatäpne info, — vastasin nii kindlalt, kui suutsin. — Ma elan siin samas majas. Olen ema juures kogu aeg olemas olnud.
— Me peame teie isiku tuvastama.
— Loomulikult. Tulge üles, räägime rahulikult.

Veensin neid andma meile paar päeva, et “õiguslik segadus” klaariks. Kui nad lahkusid, haaras Mari mu käest.
— Karoliina, mu tütreke. Ma teadsin, et sa tuled tagasi.

Sel ööl jäin tema juurde. Keetsin pärnaõieteed, nagu talle meeldib, ja istusime elutoa kulunud diivanil.
— Kas mäletad, kuidas ma sulle väiksena enne und jutte rääkisin? — küsis ta.
— Muidugi, ema.
— Sinu lemmik oli see lugu printsist, kes muutus pääsukeseks.
Noogutasin, kuigi polnud sellest kunagi kuulnud. Mari sulges silmad ja toetas pea mu õlale.

Edasi läks elu nagu keeristorm. Uurisin ja sain teada, et päris Karoliina, tema bioloogiline tütar, on elanud Hispaaniasjuba viisteist aastat. Ta praktiliselt ei käinud Eestis, helistas harva ja oli nüüd otsustanud, et mugavaim on ema panna riiklikku hooldekodusse ja korter maha müüa.
— Sa oled hea tütar, — ütles Mari ühel hommikul hommikusöögilaua taga. — Mitte nagu need uudishimulikud naabrid, kes kogu aeg piiluvad.
Naeratasin, kuigi see lõikas valusalt. Viimased kaks aastat olin ma just seesama “uudishimulik naaber”: jätsin toitu ukse taha, aitasin otsida aina kaduvaid võtmeid, saatsin teda polikliinikusse vastuvõtule, kui teist polnud.

Võtsin oma säästude arvelt advokaadi. See oli tohutu risk, kuid ma ei suutnud teda niisama käest ära anda.
— Peame tõendama, et proual on kodus tagatud nõuetekohane hooldus, — selgitas ta. — Ning et bioloogilisel tütrel on ilmne huvide konflikt.
— Aga kui ta siia tuleb?
— Siis on sõna sõna vastu.

Järgmistel nädalatel sain päris Karoliinaks. Õppisin selgeks tema endiste naabrite nimed, käsitööringi sõbrannad, ja perearsti, kes oli Marit jälginud kolmkümmend aastat. Mari jutustas lugusid, mina peitsin need oma mällu nagu väikesed aarded.
— Kui sa väike olid, kartsid pimedust, — ütles ta ühel õhtul. — Ma jätsin koridori tule põlema.
— Ja jätad siiani, ema.
— Tõesti? — ta naeratas. — Harjumused vist ei kao.

Aga vahel tekkisid selguse hetked, mis tegid mu kangeks. Ühel pärastlõunal, kui me kartuleid koorisime, vaatas Mari mulle kaua otsa:
— Sa ei ole ju Karoliina, eks?
Mu sees tõmbus kõik külmaks.
— Miks sa nii ütled, ema?
— Karoliinal oli arm vasakus kulmus. Kukkus üheksa-aastaselt jalgrattaga.
Jäin vait. Mari käed veidi värisesid, kuid ta jätkas rahulikult.
— Aga sina oled siin. Ja Karoliinat pole.
Ta pani oma peo minu käele.
— Sa armastad mind. Kas see polegi kõige tähtsam?
Tundsin, kuidas miski mu sees murdus.
— Jah, ema. Ma armastan sind väga.
— Siis oledki mu tütar. Rohkem kui see, kes mind maha jättis.

Kohus oli lühike. Päris Karoliina ilmus videokohtumise kaudu — elegantne, jahe — ning väitis, et emale on vaja professionaalset hooldust. Mina andsin ütluse, et elan Mariga koos, hoolitsen tema eest ja hoian seisundi stabiilsena. Naabrid tunnistasid minu kasuks. Arst kinnitas, et tema dementsust saab kodus ohjata, kui on pidev järelevalve.
Me võitsime. Kohtunik otsustas, et Mari võib jääda oma koju minu hoole alla. Karoliina oli raevus, ähvardas edasi kaevata, kuid ei teinud seda — arvatavasti ei olnud vaeva väärt.

Möödus kuus kuud. Mõnel hommikul kutsub Mari mind Karoliinaks, teistel — minu päris nimega, Anu. Ja kõige selgematel hetkedel ütleb ta lihtsalt “tütar”, ükskõik millise nime sinna kõrvale paneb.
Täna hommikul, kui ma talle hommikusööki tegin, kallistas ta mind selja tagant.
— Aitäh, et jäid, — sosistas ta.
— Ma ei tahagi kusagil mujal olla, ema.
See oli tõsi. Mingil hetkel ma enam ei mänginud. Minust sai tütar, keda tal oli vaja, ja temast — ema, keda mul ei olnud.

— Tead, — ütles ta moosi röstsaiale määrides, — mõnikord tundub, et ma mõtlesin su välja. Et sa oled mu segaduses pea vili.
— Kas see teeb sulle haiget?
— Ei, — ta naeratas. — Kui ma su välja mõtlesin, siis tegin head tööd.
Naeratasin vastu ja valasin talle veel kohvi.
— Parim töö maailmas, ema. Parim.

Väljas uhtis hommikupäike kööki. Ja selles väikeses korteris, mis oli täis võõraid mälestusi, mis said minu omadeks, sain aru: perekond ei sünni alati verest.
Mõnikord sünnib ta sellest, et sa jääd, kui teised lahkuvad.
Mõnikord sünnib ta ühest tavalise teisipäeva otsusest valetada, et kaitsta inimest, keda armastad.
Ja vahel saab kõige ilusamast valest kõige tõelisem tõde su elus.