Ma lihtsalt maksin kohvi võõrale inimesele ja läksin minema. Aga aasta hiljem leidis ta mind üles ja ütles midagi, mis muutis kogu mu elu…

Kohvikusabas, värskelt jahvatatud kohvi lõhn, unised inimesed telefonid käes.
Minu ees seisis noormees — noor, väsinud, justkui oleks maailm temas juba käinud.
Ta tellis kohvi ja võileiva, andis kaardi — ja terminal piiksus: “Keeldutud”.
Ta proovis uuesti. Ja veel kord.
Nägu läks punaseks, sõrmed värisesid, kassiir vaatas külmalt, järjekord hakkas sosistama.
“Ilmselt panga viga,” pomises ta ja naeratas ebamugavalt.
Ja mina lihtsalt astusin ette ja ütlesin:
— Ärge muretsege. Ma maksan.
Ma ei teadnud siis, et selle teoga päästsin kellegi elu…

Ta pöördus ringi — segaduses, kohmetu.
Ma puudutasin kaarti, maksin, noogutasin:
— Kõik on korras, juhtub.
Ta tahtis midagi öelda, aga ma juba võtsin oma kohvi ja lahkusin.

Ausalt öeldes? Ma unustasin selle paari minuti pärast.
Lihtsalt juhuslik pisiasi. Igapäevane tegu maailmas, kus kiirus on kaastundest võimsam.
Aasta möödus.

Ma läksin uuesti samasse kohvikusse — nüüd juba harjumusest. Istusin akna ääres, trükkisin sülearvutis ja jõin kohvi.
Ja äkitselt peatus keegi minu kõrval.
— Vabandage, kas tohib liituda? — küsis vaikne hääl.

Tõstsin pilgu — noormees. Nooruslik, kohvitass käes.
— Kas te mäletate mind? — küsis ta.
Raputasin pead.
— Aasta tagasi te maksisite mu tellimuse eest. Kaart ei läinud läbi… — ta naeratas kohmetult. — Ja ma olen kogu selle aja teid otsinud.

Olin üllatunud. Ta istus vastas. Mõni sekund vaikis, justkui koguks julgust.
Siis ütles:

— Siis, sel hommikul, läksin töövestlusele. Viimasele katsele. Olin tööta, ilma rahata, ilma lootuseta. Eelmisel õhtul kirjutasin vanematele kirja — hüvastijätu. Arvasin, et kui homme ei võeta, on kõik läbi. Ja siis… see olukord kaardiga. Ja kui te lihtsalt maksisite minu eest — ilma hukkamõistu, ilma küsimusteta — tundsin äkki, et kõik pole veel kadunud. Et maailmas on veel inimesi.

Ta tegi kohvist lonksu ja jätkas:
— Läksin sellele vestlusele. Mind võeti tööle. Vaikselt sain hakkama. Leidsin korteri, hakkasin uuesti elama. Ja olen kogu selle aja tahtnud teid leida. Et öelda — aitäh. Sest siis ei maksnud te lihtsalt kohvi eest. Te taastastasite minu usu.

Istusin, kuulasin — ja ei teadnud, mida öelda.
Mul oli isegi piinlik. Minu jaoks oli see täiesti tühine — paar münti.
Aga tema jaoks — kõik. Tema elu oli kaalul.

Ta naeratas, tõusis ja ütles lõpetuseks:
— Mõnikord on vaja väga vähe, et keegi loobuks mõttest surra. Aitäh teile selle eest, et ei mõistnud hukka ja aitasite.

Ta lahkus ja mina jäin istuma.
Minu ees jahtus kohv, aga peas kaikusid tema sõnad.
Mõtlesin, mitu korda olen mööda käinud, märkamata neid, kes vajavad lihtsalt pisike abi.
Ja kui palju selliseid märkamata tegusid võivad kellelegi elu võimaluseks saada.

Nüüd, kui näen, et keegi on hädas, kõhklev või vajab abi — aitan.
Mitte sellepärast, et tahaksin kuulda “aitäh”.
Aga sellepärast, et ühel päeval mõistsin — isegi üks heategu võib kellegi jaoks päästeks saada.

Aga kui sina oleksid minu asemel — kas maksaksid võõra eest kohvi?
Kas usud, et üks, pealtnäha ebaoluline tegu, võib muutuda kellegi saatuse pöördepunktiks?