Ma olin kindel, et mu esimene armastus on ammu unustatud… kuni üks juhuslik kohtumine muutis kõik…

Olin vaid kaksteist, kui tundsin esimest korda midagi, mida hiljem armastuseks nimetan. Kuid tol ajal tundus see midagi liiga suurt, liiga tõelist, et nimetada seda «lapsikuks armumiseks». Ta elas naabermajas. Me tundsime teineteist alati, aga ühel hetkel muutus kõik. Tema naer muutus minu jaoks muusikaks, tema pilk — salapäraseks lubaduseks. Suvedel veetsime õhtuid õues ja ühel õhtul võttis ta mu käest kinni. Lihtsalt nii, ilma sõnadeta. Mu süda lõi nii kõvasti, et arvasin — see reedab mind. Siis otsustasin: «See möödub». Kuid aastad läksid ja see ei möödunud. Ja nüüd, palju aastaid hiljem, sisenesin poodi ning nägin teda. Tema silmad kohtusid minu omadega — ja kogu mu maailm varises hetkega kokku…

Olen alati arvanud, et see tunne jääb kuskile kaugesse minevikku koos hoovimängude, pulgajäätise ja lärmakate suviste õhtutega. Esimene armastus, öeldi mulle, — see on pelgalt teismelise emotsioonid. Ma veensin ennast sama: unustan, kasvan suureks ja naeran, kuidas tol ajal kõik naeruväärne tundus. Kuid kõik ei osutunud nii lihtsaks.

Olime veel lapsed, kuid ma mäletan iga detaili tol suvel. Me istusime vanal pingil, vaidlesime, kes on parem jalgpallis, sõime odavat jäätist ja naersime pisarateni. Ta oli lähedal ja sellest piisas, et maailm tundus täis olevat. Siis ühel õhtul, kui õu vajus juba hämardusse, võttis ta mu käest kinni. See oli nii lihtne ja nii tõsine üheaegselt. Ma ei teadnud, mida öelda, seega vaikisin, ja süda oli valmis rinnust välja hüppama.

Sügisel muutus kõik. Me läksime erinevatesse koolidesse. Tal olid uued sõbrad, minul — uued kohustused. Kohtusime harvemini, vahel juhuslikult tänaval. Iga kord tegin näo, et kõik on korras, kuid hiljem ei saanud magama jääda, teda meenutades.

Aastad möödusid. Ma kasvasin suureks, õppisin, töötasin, kohtusin teistega. Mul olid suhted, mis tundusid tõsised, aga need lagunesid. Vahel tundus, et olin ta unustanud, kuid piisab vaid tema nime kuulmisest või tänaval tuttava silueti nägemisest — ja kõik tuli tagasi. See oli nagu vana haav: nagu ei valutaks, kuid puudutamisel on tunne nii tugev, et hinge tõmbab kinni.

Hiljuti kohtusime taas. Kõige tavalisem päev, kõige tavalisem pood. Läksin leiva ja piima järele, nagu alati, ja äkitselt nägin teda. Ma ei saanud kohe aru — nägu oli muutunud, kortsud märgatavad, juuksed veidi halliks läinud. Kuid kui ta naeratas, mõistsin: see on tema. See sama poiss, kes kunagi hoidis mind käest.

— Kas tõesti sina? — hingasin värisedes välja.

— Jah, olen mina, — vastas tema. Ja tema hääles kõlas seesama soojus, mida kuulsin siis, palju aastaid tagasi.

Rääkisime tavalistest asjadest: tööst, perest, sellest, kui kiiresti aeg lendab. Võõrastele oleks see olnud tavaline kahe tuttava jutt. Kuid iga tema fraas resoneeris minuga sügaval sees, justkui avaks ta uuesti uksed, mida püüdsin sulgeda. Tahtsin küsida: kas mäletad sa seda suve? Kas mäletad meie pinki, jäätist, seda õhtut? Kuid jäin vait.

Kui hüvasti jätsime, läks tema minema, aga mina jäin paigale seisma. Ja äkitselt mõistsin ühte lihtsat, kuid valusat tõde: esimene armastus ei kao. Ta elab meis alati — vaikselt, märkamatult, vahel valusalt. Ükskõik kui palju aastaid mööduks, aeg ei suuda seda muuta.

Kas teie usute, et esimene armastus ei kao kunagi? Et isegi aastakümneid hiljem võib üks juhuslik «kohtumine» hetke tagasituua need samad tunded, mille tõttu kunagi süda seisma jäi?