Minu mees ajas mind majast välja, kui olin rase. Ma tundsin enda vastu viha — ja andsin talle õppetunni, mida ta mäletab igavesti…

Ma arvasin alati, et tean, mis on armastus. Olime koos olnud kuus aastat, ehitanud plaane, rääkinud lastest, kodust ja tulevikust, kus me hoiame käest kinni kuni vanaduseni. Ta käis sageli ärireisidel — nädalateks, mõnikord kuudeks. Ma igatsesin teda, ootasin, hoolitsesin meie kodu eest ja uskusin, et see kõik on seda väärt.

Kui sain teada, et olen rase, värisesid mu käed. Ma nutsin õnnest. Ma ei suutnud oodata, et saaksin talle rääkida. Kujutasin ette, kuidas ta mind kallistab, kuidas ta mu kõhtu embab ja ütleb: «Sa kingid mulle elu».

Kuid päeval, mil ootasin armastust, saabus torm.

Minu juurde tuli vana lapsepõlvesõber — inimene, kellega kunagi koos õue peal mängisime, spikreid kirjutasime ja unistasime täiskasvanuelust. Ta oli fotograaf, tuli meie linna paariks päevaks ja palus näidata ilusaid kohti. Jalutasime, naersime ja meenutasime kooli. Ja kui ta lahkus, kallistasime lihtsalt sõbralikult, soojalt, inimlikult.

Ma ei osanudki arvata, et keegi selle hetke jäädvustab, väänab ja muudab selle noaks, mis selga lüüakse.

Kui mu mees naasis, oli ta nägu võõras. Silmades — viha, külmus ja vihkamine. Ta viskas mulle fotosid. Sellel oli mina ja mu sõber. Tavaline foto, kus ma naeratan. Aga temale oli see reetmise tõend.

Ta ei lasknud mul sõnakestki öelda.
— Kuidas sa võisid?! — karjus ta. — Samal ajal kui ma tööd teen, sina…
— Need on lihtsalt sõbralikud kallistused! — ma püüdsin seletada. — Sa isegi ei küsi, mis tegelikult juhtus!
— Ära valeta mulle! — katkestas ta ja tema hääles ei olnud midagi sellest inimesest, keda ma armastasin.

Ta ajas mind välja.
Lihtsalt. Ilma asjadeta. Ilma halastuseta.
Seisin ukse ees, kõhuga, kus juba tuksus väike süda, ja palusin:
— Palun lase mul jääda vähemalt hommikuni. Väljas on pime, mul pole kuhugi minna…
— Mine ära, — ütles ta, ilma et oleks mind vaadanud. — Ma ei taha sind näha.

Ma mäletan seda külma. Ja seda heli — kuidas uks mu selja taga sulgus. Ühe hetkega olin saanud mitte kellekski: ilma koduta, ilma mehest, ilma kaitsest.

Helistasin vennale. Ta oli nelja tunni sõidu kaugusel. Ütles: «Oota. Ma hakkan kohe tulema».
Ta jõudis kohale öösel. Ei rääkinud üleliigset. Lihtsalt embas, mässis teki sisse ja ütles: «Ta maksab selle eest».

Ta tõesti maksis.

Samal ajal kui ma last ootasin, postitas mu mees sotsiaalmeedias fotosid teiste naistega ja kirjutas postitusi «reetmisest». Inimesed sosistasid. Mind välditi. Aga ma teadsin — tõde paneb kõik paika varem või hiljem.

Kui mu poeg sündis, ei olnud teda lähedal. Ei sünnipäeval ega järgmisel päeval. Kolmandal päeval tõi vend ta peaaegu vägisi kohale. Ta tuli palatisse, ei vaadanud ei mind ega last. Lähenes õele ja ütles:
— Ma vajan isadustesti.

Ma tardusin. Isegi õde oli nõutu.
— Kas te räägite tõsiselt? Laps on just sündinud…
— Jah, — vastas ta külmalt. — Ma pean olema kindel.

Päev hiljem tulid tulemused. Ta hoidis ümbrikku, kahvatununa.
— See… see on minu laps…
Kuid ma pöörasin lihtsalt ära. Mul oli juba ükskõik. Sest tema suri minu jaoks varem — sel ööl, kui ajas raseda naise tänavale.

Otsustasin, et ma ei nuta enam. Ma näitan talle, mida tähendab naise jõud, keda ta pidas nõrgaks.

Kogusin tõendid, kirjavahetuse, fotod — kõik, mis kinnitas minu süütust. Võtsin ühendust tuttavate ajakirjanikega ja palkasin advokaadi. Läksin lõpuni.
Esitasime hagi laimamise pärast. Ja samal ajal kui asja menetleti, näitasin maailmale tõde. Inimesed nägid, kes tegelikult meie abielu hävitas.

Kui ta komandeeringust naasis, oli maja tühi.
Ainult kiri. Ja kolm asja laual: positiivne rasedustest, DNA testi koopia ja minu lühike tekst:

«Sa kahtlesid oma lapses. Sa reetsid meid, kui me vajasime sind. Ma lahkun mitte kättemaksust — vaid enesesäilitamisinstinktist. Kui sa kunagi tahad meid näha — siis ainult kohtu kaudu. Hüvasti.»

Ta kaotas kõik: perekonna, austuse, osa tööst. Püüdis vabandada — liiga hilja.
Ühel päeval seisis ta mu venna maja ees põlvili, nuttis, palus andeks anda.
Aga mina vaatasin rahulikult.
— Ei, — ütlesin ma. — Sa tegid oma valiku. Nüüd teen mina oma.

Ma saavutasin lahutuse, eestkoste, alimente, hüvitist. Kõik seaduslikult. Aga peamine — ma leidsin ennast uuesti.

Nüüd on minu kõrval ainult minu poeg ja vaikus, milles pole karjeid, valesid ega hirmu.
Ma naeratan jälle, sest ma olen ellu jäänud. Sest ma suutsin tõusta, kui mind taheti murda.

Aga kas teil oleks jätkunud andestust inimesele, kes viskas teid majast välja, samal ajal kui teie sees tuksus tema lapse süda?