Ta ütles, et reedel peab hiljem tööle jääma… aga navigatsioon paljastas hoopis teise tõe

Mees jättis autosse sisse lülitatud navigatsiooni. Ma läksin vaid prügi välja viima ja tahtsin auto trepikojale lähemale tõsta, sest lubati vihma. Avades ukse lõi mulle vastu soe õhk ja ekraani sinakas kuma.

Kaardi keskel vilkus täpp, ülal seisis: „Viimane sihtpunkt: Piparmündi tn 14“. Allpool – sõidu aeg, saabumisaeg: reede, 18:11. Reede – kui ta „lõpetab projektid kontoris“. Reede – kui ta ütleb: „Ära õhtusööki oota, võtan midagi tee pealt“. Reede – kui ta kirjutab: „Tulengi hiljem, ära alusta seriaali ilma minuta“.

Vajutasin ajaloo ikoonile. Lahti rullus nimekiri, sirge nagu kammipiid: Piparmündi 14, Piparmündi 14, Piparmündi 14. Iga nädal, iga reede, alati samal kellaajal. Navigatsioon tiksus: plõks, plõks, plõks – terve tema korduv muster, millest mul polnud aimugi.

Äkki hakkasid kõik ta väikesed igapäevased laused kõlama teistmoodi. Panin prügikotid tahaistmele, istusin rooli taha, justkui oleksin kohe sõitnud. Aga ei sõitnud. Sulgesin silmad, lugesin viieni, nagu esmaabikursusel õpetati. Siis kümneni. Ekraan helendas ikka veel.

Astusin tuppa selle sinaka valgusega silmade taga. Ta riputas parajasti jopet toolileenile. Lõhnas külma õhu ja pliiatsi järele. Naeratas, suudles mind otsaette.

– Mul on sulle midagi, – ütles ta, näidates uut lukku ukse juures. – Naaber ütles, et jälle käisid võõrad hoovis. Parem tugevam panna.

– Aga navigatsioon? – lipsas mul suust enne, kui mõistus jõudis sõnu ilusaks pakkida.

– Milline navigatsioon? – imestas ta täiesti loomulikult, nagu oleksin küsinud mai ilma kohta.

– Jäi sisse lülitatuks. Piparmündi 14. Viimased sihtkohad, igal reedel. – Ma teadsin, et kõlan nagu keegi, kes on sammu liiga kaugele läinud, aga see plõks, plõks, plõks loetelus kumises ikka veel mu peas.

Ta pilgutas. Parem kulm võpatas – see väike närviline tõmblus, mis tal tekib, kui tahab midagi varjata, aga ei oska.

– Klient, – ütles ta liiga kiiresti. – Remont. Väike firma, mis vajab meid tihemini kui teised. Reedeti, sest neil on siis kõige vähem inimesi. – Naeratus. – Tahan või ei taha, olen harjunud.

– Piparmündi tänaval on firma? – küsisin.

– Tänapäeval on firmad igal pool, – vastas ta. – Väikesed laod, garaažid, tead ju… – jäi vait. – Või sa kardad, et petan sind satelliiditaldrikuga?

Ta ei öelnud seda pahatahtlikult, pigem kergelt, justkui tahaks mu tähelepanu mujale juhtida. Ma naeratasin, sest nii oli vaja. Pesin käed. Panin potid pliidile.

Öösel, kui ta hingamine muutus ühtlaseks ja kass mu jalgu soojendas, läksin tagasi autosse. Avasingi ajaloo uuesti. Plõks, plõks, plõks. Reeded.

Järgmine reede tuli nagu keegi oleks kalendrit seitse klõpsu edasi kerinud. Panin kokku ettekäände: „Sõbranna sünnipäev, tulen hiljem“. Tema, lahkudes, ütles: „Täna võib kauem minna, klient palus parandusi“. Suudles põsele, võttis tööriistakoti, mida polnud kuid näinud, ja lahkus.

Pool tundi hiljem istusin Piparmündi tänavast kolme kvartali kaugusel, mootor välja lülitatud, raadio vaikselt mängimas, süda põksumas nagu häire. Majad reas, rõdu rõdu peal, rulood igavesti all. Nurgal köögiviljapood, kust inimesed kandsid hallides kottides õunu. Kuue minuti pärast jõudis ta.

Tuli välja kahe paberkotiga, mitte tööriistakotiga. Peatus fonoluku ees, valis numbri. Uks avanes. Naine lävel. Lühike tervitus. Kotid läksid käest kätte. Nägin vaid nende profiile, liigutusi. Žeste, milles oli lihtsus. Mitte Hollywoodi kallistus, vaid selline olemine kõrvuti, mis sünnib aastatega – või tahab väga, et nii arvaks.

Pigistasin rooli, kuni sõrmed valgeks läksid. Võisin juurde astuda ja küsida. Võisin helistada. Võisin ära sõita. Valisin neljanda variandi: vajusin madalamale, nii et ainult mütsi tipp paistis, ja ootasin.

Ootasin tund. Kaks. Kolm. Oli külm, panin kütteseadme mõneks minutiks tööle, siis jälle välja. Püüdsin lugeda, aga silitasin ainult kinopileti serva, kuni see õhukeseks kulus.

Kella kümneks uks taas avanes. Ta tuli välja. Tühjade kottidega. Väsinud nagu pärast kolimist. Istus autosse, aga ei käivitanud. Vajutas otsaesise vastu rooli. Ja siis, esimest korda paljude aastate jooksul, nägin, et ta nutab.

Ilma igasuguse teatrilaadse žestita. Lihtsad pisarad, aeglaselt alla veeredes. Hetke pärast pühkis varrukaga, käivitas mootori ja sõitis minema.

Mina jäin. Sõrmed värisesid, aga mitte külmast. Mida ma just nägin? Reetmist? Häbi? Hoolimist, mida ta ei osanud seletada?

Läksin trepikotta, kuhu ta oli sisenenud. Postkastidel nimed – ühtegi tuttavat. Esimesel korrusel kiri „Palun ärge paugutage ust“. Teisel, kellade kõrval, väike silt: „Kodune hospiits – tugiüksus. Külastused: E–R 17:00–21:00“.

Istusin trepile. Esimese korruse naine tuli prügi viima.
– Kelle juurde? – küsis ta sõbralikult.
– Eksisin, – vastasin automaatselt. – Ajasin kellegi segi.

Koju jõudes magas ta juba. Lõhnas kergelt meditsiiniliselt. Katsin ta tekiga, mis jalgadelt libises. Öökapil lebas märkmik. Nägin pooleli rida: „Reede: pr H. – kopsuvähk / K. – Alzheimer / ravimite järjekord: …“ Sulgesin, nagu oleksin toppinud vahele võõra järjehoidja.

Järgmisel hommikul vaikisin. Mitte seepärast, et mul polnud küsimusi. Vaid seepärast, et ma polnud kindel, kas tahan kõiki vastuseid.

Kui lõpuks küsisin, ütles ta:
– Ma tean, et sa nägid. Ei tahtnud saladust teha. Aga tegin.

– Hospiits, – sosistasin. – Tugiüksus.

– Jah, – noogutas. – Mõni aeg tagasi palus sõber aidata ta ema. Siis teine, veel üks. See haaras mind. Reeded on „nende“ päev, sest siis on kõige vähem külalisi. Ei tahtnud sind sellesse segada. Ei tahtnud, et peaksid küsima, kui ma ise ei osanud vastata. – Ta ohkas. – Mul pole armukest. Mul on… midagi, mis on hakanud andma mõtet.

– Aga mina? – lipsas mult. – Kas mina lakkasin olemast mõte?

– Ei, – vaatas ta mulle silma. – See pole „sinu asemel“. See on „lisaks“. Aga ma tean… – jäi vait. – Ma tean, et öeldes seda alles nüüd, petsin. Võib-olla mitte ihu. Võib-olla mitte südant. Aga usaldust.

Need sõnad liikusid läbi toa aeglaselt nagu öised autotuled. Ükski neist ei tabanud kui kuul. Aga kõik koos – küll.

Järgmisel reedel leidsin postkastist väikese ümbriku. Sees oli lapse joonistus: kaks tegelast ja suur süda nende vahel. All: „Aitäh, hr P.“ ja viltused tähed „Kuba“. Allkiri: „Piparmündi 14“. See rebis mu seestpoolt lahti koha, mida ma ei osanud oodata.

Õhtul kirjutasin talle paberile: „Kui sa sinna lähed, tahan minna koos. Või vähemalt teada, et sa lähed. Ma ei taha, et reede oleks su saladus.“ Kinnitasin külmkapi külge magnetiga.

Ta tuli tagasi pärast üheksat. Luges. Tõstis pilgu.
– Tuled järgmine nädal minuga? – küsis.
– Ma ei tea, – vastasin ausalt. – Minus on veel viha. Ja uhkust. Ja hirmu, et see on vaid peatuspaik millegi jaoks, millest ma kunagi lugesin ja mida siis poleks talunud.
– Sa võid tunda kõike, – noogutas. – Ma tahan, et reede oleks meie. Vähemalt selles, et tead, kus ma olen.

Laupäeval läksime turule. Ostime õunu. Tema taskus helises telefon. Ekraanil – „Piparmündi“. Ta ei pööranud pilku kõrvale. Astus kaks sammu eemale ja ütles: „Järgmine nädal. Täna olen oma naisega.“

Tagasiteel küsis ta:
– Kas see on reetmine? – ütles nagu õpilane, kes annab vihiku tagasi ega tea, mis hinde saab.

– Ma ei tea, – vastasin. – Aga ma tean, et kuude kaupa käitusid nii, nagu häbeneksid. Ja see teeb rohkem haiget kui miski muu.

Kodus võtsin Kubo joonistuse teepurgist välja. Panin selle külmkapi peale nädalaplaani ja elektriarve kõrvale. Vahtisime neid kolme asja nagu kolme värvi samast elust: arve, plaan, tänulikkus. Püüdsin lugeda, kumba on rohkem.

Mul pole lõppu, mis sulgeks selle loo nagu raamatu täiusliku järjehoidjaga. Reede tuleb niikuinii. Piparmündi tänav ei kao kaardilt. Mu mees on endiselt „vajalik“ ja mina vajan endiselt teda. Võib-olla need on kaks joont, mis ristuvad. Võib-olla kaks paralleeli, mida õpime kandma valutult. Võib-olla kaks teed, mille vahel valime iga nädal uuesti.

Sellel õhtul, autos, arvasin, et täpp näitab reetmise kohta. Täna näen, et see võib näidata ka kohta, kus õpime uut tõe vormi: seda, mis ei vaja kangelaslikkust, vaid igapäevaseid sõnu. Kas sellest piisab? Ma ei tea. Aga nüüd on kaardirakendus mu telefonis ühine. Ja see on esimene väike asi, mida ma oskan nimetada „meie omaks“ ilma kõhkluseta.