Ilma ette hoiatamata läksin külla oma pojale ja lastelastele, aga ukse avas minia ja ütles sõnad, mis jäid otse südamesse…
Sõitsin rongis ja kujutasin kogu aeg ette, kuidas lapselapsed minu poole jooksevad. Kuidas nende väikesed käed mähkuvad mu kaela ümber, kuidas ma hingan sisse nende lõhna — seda erilist lapsepõlve aroomi, milles segunevad šokolaad, päike ja veidi vempkusi. Ma mõtlesin, kuidas ma poega kallistan, ütlen talle, et igatsesin teda, et otsustasin ootamatult külla tulla, et rõõmu valmistada.
Mulle tundus, et minu saabumise rõõm on selge. Ma ju — ema. Ma ju — vanaema. Kas saab olla teisiti?
Aga kui ma juba seisma jäin ukse ees, kohvrite ja pirukatega kotiga, mida küpsetasin kogu öö, ja kui minia ukse avas, tundsin kohe — midagi on valesti.
Ta tardus, justkui oleksin tema plaane rikkunud. Näol polnud rõõmu. Ainult pingeline naeratus:
— Ah… tere. Te ei helistanud…
Poeg tuli toast välja, oli üllatunud, aga samuti mitte nii rõõmus, kui ma unistustes lootsin. Ta kallistas mind, aga kuidagi vaoshoitult, justkui jõuga.
— Ema, sa oleksid võinud ette teatada… Meil on siin omad tegemised, plaanid… — ütles ta.
Justkui poleks ma kuulnud. Sirutasin pirukakoti:
— Vaata, ma küpsetasin. Lastele meeldivad kirsipirukad…
Aga lapsi polnud kodus — nad olid viidud ringidesse. Korterit täitis väsimus ja pinged. Minia toimetas köögis ringi ja peaaegu ei rääkinud minuga. Poeg püüdis olla viisakas, aga tema silmis paistis ärritus. Tundsin seda iga keharakuga.
Istusin diivani ääre peal, vaatasin oma käsi, mis tundusid sel hetkel nii võõrad, ja mõtlesin: kuidas nii? Ma ju lihtsalt tahtsin näha oma lähedasi. Lihtsalt tahtsin oma armastust jagada.
Kui lapselapsed tagasi tulid, rõõmustasid nad muidugi — jooksid minu juurde, lobisesid, kallistasid. Ma naeratasin läbi pisarate, kui kuulsin selja taga minia vaikset sosinat pojale:
— Ma ju palusin, et selliseid üllatusi ei oleks. Meil on omad reeglid, oma ajakava. Ma ei saa kogu aeg kohanduda.
Ja siis sain aru: olen külaline majas, mida kunagi pidasin oma omaks. Olen ema, aga enam mitte nende maailma keskpunkt. Olen vanaema, aga mitte osa nende igapäevaelust.
Öösel lamasin elutoas diivanil ja kuulasin, kuidas nad naabertoas sosistasid, arutades järgmise päeva plaane, milles mind ei olnud. Ja sees kasvas tühjus. Mitte solvumine, ei. Midagi sügavamat. Teadmine, et mind ei vajata enam nii nagu varem.
Lahkusin hommikul, öeldes, et ei taha segada. Nad saatsid mind viisakalt, kuid vaevu kahetsusega. Lapselapsed lehvitasid ja hüüdsid «vanaema, tule jälle!», aga poja silmis nägin kergendust.
Ja juba rongis istudes mõistsin: mu kodu nüüd — see ei ole enam nende kodu. Minu koht nende elus on muutunud. Ja olgugi see nii valus, pean õppima sellega elama.
Aga öelge… kas on võimalik ette valmistada ema südant selleks, et ükskord osutub tema armastus liiga suureks, liiga pealetükkivaks ja kohatuks?
