Isa jättis meid maha, kui olin 6-aastane… ja 40 aastat hiljem tuli tagasi palvega, mis murdis mu südame

Mu isa kustutas meid emaga oma elust, kui olin vaid 6-aastane. Ma mäletan seda päeva hästi — ta pakkis oma asjad kohvrisse, ei vaadanud mulle silma, ütles emale midagi külma häälega ja siis kostus ukseklõbin. Tol ajal ma ei mõistnud veel, et see uks sulgub meie jaoks igaveseks. Ta läks ära — ja justkui kustutas meid oma eluraamatust. Ei kirjutanud, ei helistanud, ei tundnud huvi. Nagu meid poleks kunagi olnud.

Seejärel algas uus elu — ellujäämise elu. Ema töötas kolmel töökohal: päeval raamatupidajana, õhtuti tegi koristajatööd poes ja nädalavahetustel — pesi kontorites põrandaid. Sageli ootasin teda õhtuti üksi, vaadates aknast välja, kuni teised lapsed mängisid isadega õues. Naabrite isad sõidutasid lapsi jalgratastega, kinkisid mänguasju, aitasid kodutöid teha. Aga mul oli unejuttude asemel vaikus ja ema väsinud nägu, kes tuli koju lähemale keskööle.

Pidin varakult täiskasvanuks saama. Juba 12-aastaselt tegin ma väikseid töid: jagasin ajalehti, koristasin trepikodasid, aitasin naabriprouat, et meil emaga vähemalt toidu jaoks raha jätkuks. Vahel sõime sama suppi kolm päeva järjest. Ma unistasin nukust, kaunitest saabastest nagu sõbrannadel, aga ma teadsin, et meil pole selleks raha. Koolis tundsin end alati võõrana, eriti kui tähtpäevadel tulid klassikaaslastele isad — kingituste, naeratuste ja fotoaparaatidega. Ma vihkasin neid hetki. Vihkasin teda — selle eest, et ta jättis mind sellest ilma.

Teismeeas muutus see valu vihaks. Kui tüdrukud arutasid, kuidas isad saadavad neid diskodele või ostavad telefone, vaikisin mina. Mul oli ainult kujutis — võõras mees, kes kuskil elab ja kellel on võib-olla uus pere. Kuid ma andsin endale lubaduse: ma kasvan suureks ja saan tugevaks. Ilma temata. Tõestamaks — saime ise hakkama.

Astusin ülikooli — ise, stipendiumi abil. Päeval õppisin, öösel töötasin ettekandjana kohvikus. Magasin kolm-neli tundi, kuid jätkasin, sest ema kordas alati: «Sa pead elama paremini kui mina». Olin väsinud kurnatuseni, mõnikord minestasin unepuudusest, kuid teadsin: tagasiteed pole. Me emaga oleme läbi elanud kõik — külmad korterid ilma kütmiseta, laenud, ja võlad. Meie pidasime vastu kahekesi. Ainult kahekesi.

Ehitasin oma elu — samm-sammult, raskelt, läbi pisarate ja kokku surutud hammaste. Töötasin, tegin karjääri, aitasin ema, püüdsin talle kinkida, millest ta oli nende aastate jooksul ilma jäänud minu pärast. Aga minus elas alati vihkamine. Vihkamine selle vastu, kes pidi olema meie kõrval, aga valis teise elu. Ja veel — tühjus. Sest hoolimata sellest, kui tugev ma ka ei oleks, sügaval sisimas teadsin: mind lihtsalt reedeti, kui olin laps.

Ja nüüd on möödunud nelikümmend aastat. Ema on palju vananenud, olen ise ammu täiskasvanud, oma perega. Ja ootamatult ilmub ta jälle mu ellu. Minu isa. Hall, võõras mees, kes kunagi jättis meid maha oma vabaduse nimel. Ta seisis minu ukselävel ja ütles, et tahab rääkida.

Kuulasin teda, uskudes mitte ühtegi sõna. Sees kõik kees: kus sa olid, kui istusin öösiti näljasena? Kus sa olid, kui ema kurnatusest kokku varises? Kus sa olid, kui kõigil teistel oli isa, välja arvatud minul?

Ja siis rääkis ta sõnu, mille peale mul silme eest mustaks läks. Ta tuli tagasi mitte minu, mitte ema pärast… vaid enda pärast. Ja tema palve rebis mu südame tükkideks.

Isa ohkas raskelt, langetas pilgu ja ütles:
— «Ma tahan, et sa aitaksid mind… Mul pole enam kellelegi minna. Olen haige. Arstid ütlevad, et aega on jäänud vähe».

Istusin seal, justkui mind oleks löödud. Kui palju aastaid ootasin teda? Mitu korda unistasin, et ta ilmub, kallistab mind ja ütleb: «Vabandust, tütar, ma eksisin»? Aga selle asemel tuli ta ainult siis, kui tal oli halb, kui ta meelde tuletas, et tal on tütar — mitte armastuse pärast, vaid et ta hoolitseks tema eest.

Ja sel hetkel võitlesid minus kaks jõudu: neljakümne aasta jooksul kogunenud viha ja haletsus võõra vana mehe vastu, keda kunagi kutsusin isaks.

Kuidas teie minu asemel käituksite: kas andestaksite ja aitaksite — või pööraksite selja nagu tema kunagi teie vastu tegi?