Lapsed pakkusid mulle vanaduseks maja aiaga… kuid see, mida ma edasi kuulsin, murdis mu südame…

Mu täiskasvanud lapsed pakkusid, et ma müüksin oma kolmetoalise korteri Tallinna kesklinnas ja vahetaksin selle väikese maja vastu linnast väljas, väites, et maal on mul lihtsam vanadust veeta. Nad rääkisid ilusasti: värske õhk, aed, rahu. Ma kuulasin, noogutasin, aga sees tõmbus kõik kokku — see polnud lihtsalt korter, vaid meie kodu koos mu lahkunud abikaasaga, koht, kus lapsed kasvasid, kus iga sein mäletab meie elu. Arvasin, et see on lihtsalt jutt, hoolimine, ettepanek, aga see, mis edasi tuli, paljastas nende tegeliku eesmärgi.

Kui ma läksin kööki teed tooma, avasid nad sülearvuti ja hakkasid arutama maaklerit, hinda ja kuidas raha kõige paremini „ära jagada“. Tulin tagasi ja kuulsin viimased sõnad: „Ema korter — see on meie võimalus“. Mu rinnus tõmbus külmaks, ma vaevu suutsin kandikut tassidega käes hoida. Nad rääkisid minust nii, nagu mind enam ei oleks. Ja siis ütles poeg lause, mis lõplikult mu jalad alt lõi…

…«Kui kõik praegu korda ajada, jagame ülejäänu pooleks — just parasjagu käsiraha ja remondiks», ütles poeg.
Panin kandiku lauale ja tegin näo, et pole midagi kuulnud. Tee kallas üle ääre, laudlinale valgus soe loik. Minia sirutas end ettepoole, kattis sülearvuti käega, justkui peites midagi, ja pingutas naeratust:
— Ema, me lihtsalt kalkuleerisime variante. See on ju sinu jaoks. Kujuta ette: vaikus, aed, õhk. Seal on vanaduspõlve kergem kohata.

«Kellele kergem?» — tahtsin küsida, kuid neelasin sõnad alla. Istusin, pühkisin salvrätikuga laudlina. Ja äkitselt tundsin selgelt oma käte all seda lauda, veidi karedat vanast lakist, ja mõistsin: nad räägivad mu elust nagu millestki, mida saab karpidesse panna ja saatelehega transportida.

— Millal teil jõudis «kalkulatsioon» valmis saada? — küsisin rahulikult.
Poeg pööras pilgu eemale:
— Me… arutasime ammu. Korter on suur, kommunaalteenused kallid. Sa oled üksi. Nii on lihtsam kõigile.

«Kõigile» — see kõlas valjemini kui teised sõnad. Nad rääkisid minu kodust, justkui oleks see sangata kohver: raske kanda, aga kahju maha jätta.
— Mõistan, — ütlesin mina. — Lihtsam.
Tõusin ja läksin magamistuppa. Seal kummutipeal oli foto: mina ja tema, noored, selle korteri akna ees, veel kardinata. Me olime just sisse kolinud, ei olnud mööblit ega raha — ainult üks kokkupandav laud, madrats ja üks pott ning pann. Me naersime, sõime otse potist, ja oli tunne, et elu alles algab.

Tulin tagasi fotoga.
— Kas näete? — panin selle nende sülearvuti kõrvale. — See on meie esimene õhtu siin. Su isa ütles siis: «Kodu — see on seal, kus meie seinad meid mäletavad». Need seinad mäletavad meid. Iga kriimu aknalaual su mänguautodest, iga pikkusmärki uksepiidal. Mida te tahate sellega teha? Müüki panna?

Minia ohkas vaikselt:
— Ema, ära alusta. Me pole ju vaenlased. Me teeme mõistliku ettepaneku.
— Mõistlik kellele? — küsisin mina. — Teile või mulle?

Poeg sähvatas:
— Ära dramatiseeri! Me hoolime. Su vererõhk, põlved valutavad. Linnast väljas on rahulikum. Seal on kergem.
— Kellele kergem? — kordasin juba valjult. — Teile on kergem teada, et «korter töötab», kas pole?

Toas muutus hetkeks tõelise vaikus. Köögis klõpsatas külmkapp. Minia pani paadumult käed rinnale, poeg vaatas aknast välja.
— Nii see on, — ütlesin. — Ma ei lähe kuskile. Ja ma ei müü midagi. Seni kuni ma elan — see on minu kodu.

Poeg pigistas huuled kokku.
— Sa oled isekas, — ütles järsku see välja. — Me pakume lahendust, aga sina…
— Isekas? — see oli isegi naljakas. — Ma olen isekas, sest ma ei taha loovutada seda, mis on olnud mu elu kullakambris? Sest ma ei taha kolida sinna, kus mind peidetakse «vaikuse ja õhu» taha, ning siis tullakse korra kuus õunapakiga?

Minia tõusis, kohendas oma kotti:
— Me tahtsime parimat. Kui sulle on mugav siin talvel külmuda ja liftita üles ronida — olgu pealegi. Aga siis ära kurda.
Poeg klõpsatas sülearvuti järsult kinni, tõusis:
— Mõtle veel. Maakler ootab nädal lõpuni vastust. Hind on hea.

Nad lahkusid kiirelt, justkui kardeti, et ma hakkan nutma või anuma. Sulgesin ukse ja toetasin ennast sellele seljaga. Koridoris lõhnas nende parfüümi järgi, võõras, liiga magus. Läksin elutuppa, istusin tooli ja see tegi mind nii kurvaks ja üksikuks.

Öösel kaua ei maganud. Istusin köögis, lehitsemas fotoalbumit: jõulud, sünnipäevad, esimene klass, rannapuhkus. Ühel pildil poeg hoiab kätt mu põsel, viieaastane, tõsine. Tagaküljel on kirjutatud: «Emme poiss». Ja ma mõtlesin: kuhu see kõik kadus? Millal «emme poiss» muutus inimeseks, kes kalkuleerib «kuidas raha jagada»?

Hommikul helistas poeg. Hääl tasa, ametlik:
— Ema, mis sa otsustasid? Maakler ootab.
— Ütle maaklerile, et ta ootab veel kolmkümmend aastat, — vastasin. — Ma ei lähe kuskile.

Paus.
— Siis ära solvu, — ütles ta kuivalt. — Me lahendame asja teisiti.
— Lahendage kuidas ise teate, — ütlesin mina. — Ainult meeles pidage: kodu — see ei ole ruutmeetrites. See on see, mis teeb teist inimesed. Ja kui te selle maha müüte — ei tea ma, mis teil järele jääb.

Panin telefoni ära ja esmakordselt üle pika aja tundsin, et seisan kindlalt. Tõmbasin koridoris seinale naela, riputasin sellele meie esimese pildi selles korteris. Kattes laua uue linase laudlina. Panin raadio tööle — vaikselt, et kuulda viimast uudist.

Las olla raske. Las olla trepid ilma liftita ja põlved valutavad ilma käes. Aga ma ei registreeri end «vaikuses ja aeda», mis on välja mõeldud nende poolt, kes tahavad mugavust. Minu vananemine — minu. Ja minu kodu — minu.

Nüüd istun akna ees, vaatan pärna ja mõtlen: võib-olla olen ma tõepoolest kangekaelne. Võib-olla lapsed saavad kunagi aru. Võib-olla mitte. Kuid ma mäletan tema sõnu: «Hoia meie kodu». Ja ma pean selle lubaduse, isegi kui hindan seda üksindusega.

Aga teie, kuidas te oleksite minu asemel tegutsenud: kas oleksite nõustunud «vaikse majaga aiaga» laste mugavuse nimel — või jäänud sinna, kus iga sein teab teie nime?