Lapsed pakkusid mulle vanaduseks maja aiaga… kuid see, mida ma edasi kuulsin, murdis mu südame…

Lapsed pakkusid mulle vanaduspõlveks väikest maja aiaga… aga see, mida ma hiljem kuulsin, murdis mu südame…

Minu täiskasvanud lapsed tegid mulle ettepaneku müüa minu kolmetoaline korter Tallinna kesklinnas ja osta selle asemel väiksem maja linnast väljas.

Nad rääkisid sellest nii kenasti. Ütlesid, et seal oleks mul rahulikum, rohkem värsket õhku ja oma väike aed. Et minu vanuses poleks enam vaja treppidega vaeva näha, linnamüra taluda ega suure korteri kulusid maksta.

Kuulasin ja noogutasin.

Kõrvalt vaadates võis nende ettepanek tõesti mõistlik tunduda. Aga minu jaoks polnud see korter kunagi lihtsalt kolm tuba Tallinna kesklinnas.

Siin alustasime abikaasaga oma ühist elu. Siin kasvasid üles meie lapsed. Siin tähistasime jõule, sünnipäevi ja koolilõpetamisi. Siin vaidlesime, leppisime ära ja istusime vahel köögis hiliste õhtutundideni.

Ja kui mu abikaasat enam ei olnud, jäi see kodu viimaseks kohaks, kus tundsin, et meie ühine elu on ikka veel kuidagi minuga.

Seepärast arvasin, et lapsed lihtsalt pakuvad võimalust. Et nad muretsevad minu pärast. Et lõplik otsus jääb ikkagi mulle.

Tol pärastlõunal läksin kööki teed tegema. Vesi alles kees, kui kuulsin elutoast nende hääli, kuid ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu.

Tagasi tulles, kandik käes, kuulsin poja häält.

Ta rääkis vaikselt, kuid piisavalt selgelt:

„Kui me selle nüüd ära korraldame, saame ülejäänud raha pooleks jagada. Sellest jätkuks täpselt sissemakseks ja remondiks.“

Jäin uksele seisma.

Laual oli avatud arvuti. Ekraanil nägin kinnisvarakuulutusi ja mingeid arvutusi.

Siis kuulsin veel üht lauset:

„Ema korter on meie võimalus.“

Ma ei oska siiani öelda, kumb tol hetkel rohkem haiget tegi.

Kas need sõnad.

Või see, kui rahulikult need öeldi.

Seisin kandikuga ukseavas ja sain järsku aru, et mu lapsed juba jagavad mõttes raha kodu eest, kus mina alles elan.

Astusin tuppa.

Minia vajutas kiiresti arvuti kaane kinni.

„Ema, me lihtsalt vaatasime erinevaid võimalusi. Sinu pärast. Mõtle ise, kui hea sul seal oleks: vaikus, aed, värske õhk.“

Panin kandiku lauale. Käsi värises ja natuke teed loksus laudlinale.

„Millal te jõudsite selle kõik juba välja arvutada?“ küsisin.

Poeg vaikis hetke.

„Me oleme sellest juba varem rääkinud. Korter on suur, kulud on kõrged. Sa elad siin üksi. Linnast väljas oleks sul lihtsam.“

Vaatasin talle otsa.

„Ja raha, mis pärast korteri müümist üle jääks, jagaksite ka minu pärast omavahel ära?“

Ta kortsutas kohe kulmu.

„Ema, ära saa kõigest valesti aru. Me oleme ju perekond. See raha jääb nagunii kunagi…“

Ta ei lõpetanud lauset.

Ja hea oligi.

Ma sain niigi aru, mida ta tahtis öelda.

Kunagi ei lähe mul seda korterit enam vaja.

Tõusin püsti ja läksin magamistuppa.

Kummutil seisis vana foto. Sellel olime mina ja mu abikaasa veel väga noored. Pilt oli tehtud selle sama korteri akna juures vahetult pärast sissekolimist.

Meil polnud siis peaaegu mitte midagi.

Üks kokkupandav laud, madrats, pann, pott ja mõned taldrikud.

Esimesel õhtul sõime köögis lahtipakkimata kastide vahel ja naersime, sest meil polnud isegi korralikult kusagil istuda.

Tundus, et kogu elu on alles ees.

Võtsin foto ja läksin tagasi elutuppa.

Panin selle arvuti kõrvale.

„Näed?“ ütlesin pojale. „See oli meie esimene õhtu selles korteris. Sinu isa ütles siis, et lõpuks ometi on meil päris oma kodu.“

Poeg vaikis.

„Näed seda aknalauda meie selja taga? Hiljem jäid sinna kriimud sinu mänguautodest. Ja köögi uksepiidal on siiani märgid, mille juurde kirjutasime igal aastal, kui palju sina ja su õde kasvanud olite.“

Minia ohkas.

„Ema, me saame aru, et sul on siin palju mälestusi. Aga peab ka praktiliselt mõtlema.“

„Ma mõtlengi praktiliselt,“ vastasin. „Teie näete ruutmeetreid ja raha. Mina näen siin oma elu.“

Poeg tõstis häält.

„Me tahame sulle ju head! Sul on raske trepist käia, põlved valutavad. Kui kaua sa niimoodi elada kavatsed?“

See küsimus lõi mind hetkeks rivist välja.

Mitte sellepärast, et selles poleks olnud tõtt.

Mul oligi trepist järjest raskem käia. Talvised arved polnud väikesed. Vahel olin isegi mõelnud, et väiksemas kodus oleks lihtsam.

Aga selle otsuse pidin tegema mina.

Mitte maakler.

Mitte lapsed.

Ja kindlasti mitte nende plaanid selle kohta, mida ülejäänud raha eest endale osta.

„Ma ei koli kuhugi,“ ütlesin. „Ja korterit ma ei müü.“

Poeg surus huuled kokku.

„Sa isegi ei taha meid ära kuulata.“

„Ma kuulasin. Kuulsin isegi rohkem, kui teie tahtsite, et ma kuuleksin.“

Pärast neid sõnu jäi tuba vaikseks.

Minia hakkas oma asju kokku korjama.

Poeg sulges arvuti.

Ukse juures pöördus ta veel korraks tagasi.

„Olgu. Aga pärast ära ütle, et me sind ei hoiatanud.“

Nad läksid ära.

Uks sulgus ja korterisse saabus jälle vaikus.

Istusin oma tugitooli ja alles siis lubasin endal nutta.

Mitte korteri pärast.

Isegi mitte raha pärast.

Ma nutsin sellepärast, et inimesed, kellele olin kogu elu püüdnud anda nii palju kui võimalik, olid juba hakanud jagama seda, mis ühel päeval pärast mind alles jääb.

Kuigi mina olin veel siin.

Sel ööl ei saanud ma kaua magada.

Istusin köögis ja lehitsesin vana perealbumit.

Jõulud. Sünnipäevad. Esimene koolipäev. Suvepuhkused mere ääres.

Ühel fotol oli mu poeg umbes viiene. Ta hoidis mul kätega kaela ümbert kinni ja vaatas tõsiselt kaamerasse.

Foto tagaküljele olin kunagi kirjutanud: „Emme poiss.“

Vaatasin seda pilti kaua.

Ja mõtlesin ikka ja jälle, millal me teineteisest nii kaugele jõudsime.

Järgmisel hommikul helistas poeg.

„Ema, kas sa mõtlesid järele? Maakler ootab vastust.“

Siis sain aru, et nad olid selle asjaga läinud palju kaugemale, kui mulle rääkinud olid.

„Ütle maaklerile, et minu korter ei ole müügiks.“

„Ema…“

„Ei. Ma olen kõik läbi mõelnud. Kui ma ühel päeval ise otsustan kolida, korteri müüa või väiksema elamise vastu vahetada, siis ütlen teile. Aga praegu on see minu kodu.“

Lõpetasin kõne.

Sel hommikul ei juhtunud midagi erilist.

Ma ei tundnud mingit suurt võidutunnet. Poja pärast oli ikka valus. Ja hirmutas mõte, et meie suhted võivad pärast seda muutuda.

Keetsin lihtsalt kohvi.

Tõmbasin kardinad eest.

Aknast paistis seesama pärn, mida olin vaadanud juba aastaid.

Ja järsku mõtlesin, et võib-olla tahan ma tõesti kunagi siit ära kolida.

Võib-olla muutuvad trepid ühel päeval liiga raskeks.

Võib-olla tahangi kunagi väikest maja ja oma aeda.

Aga kui see päev tuleb, peab see olema minu otsus.

Mitte sellepärast, et keegi teine on juba välja arvutanud, kui palju raha minu elu müümisest üle jääb.

Mõnikord mõtlen siiani, et äkki olen tõesti liiga kangekaelne. Võib-olla uskusid lapsed alguses siiralt, et nii oleks mulle parem, ja hakkasid lihtsalt liiga kaugele ette planeerima.

Aga kõige valusam polnud nende ettepanek.

Kõige valusam oli teada saada, et nad jagasid juba omavahel raha minu kodu eest samal ajal, kui mina köögis neile teed valasin.

Seda on raske unustada.

Mida teie minu asemel teeksite? Kas valiksite mugavama väikese maja linnast väljas või jääksite koju, mille iga tuba kannab endas osa teie elust?

Jagage oma arvamust. Tahaksin väga teada, kuidas teie sellises olukorras käituksite.