Ma arvasin 10 aastat, et kolleegid on nagu teine perekond… kuni ma juhuslikult kuulsin, mida nad räägivad minust suletud ukse taga…

Olen töötanud ühes kontoris peaaegu kümme aastat. Mul on 58 aastat ning olen alati pidanud oma kolleege teiseks perekonnaks. Me tähistasime koos pühasid, kogusime raha kingituste jaoks ja toetasime üksteist rasketel hetkedel. Nad tõid mulle sünnipäevaks koogikesi, kiitsid minu küpsetisi, mida ma vahel teetassi kõrvale kaasa tõin, ja ütlesid: «Sa oled meie kollektiivi hing». Ma uskusin seda. Arvasin, et need inimesed on ehtsad, et nende naeratuste taga peituvad sõprus ja lugupidamine.

Aga ühel õhtul, kui ma jäin veidi kauemaks tööle, läksin kogemata lähedale koosolekuruumi. Tavaliselt lähen õigel ajal ära: elektrirong, kodu, õhtusöök. Kuid sel päeval pidin lõpetama ühe aruande ning jäin kauemaks. Võtsin kausta ja läksin kööki, et endale teed teha. Möödudes koosolekuruumist, kuulsin hääli. Uks oli kergelt paokil. Alguses arvasin, et räägitakse tööst. Siis aga püüdsin oma nime kinni.

Ma tardusin paigale. See, mida ma kuulsin, pööras kõik mu sees pea peale.

— «Ta on ammu vananenud. Teeb kõike vanamoodi, ainult aeglustab tööd».
— «Jah, ja saab korralikku palka, aga mis sellest kasu on? Niikuinii teeme tema eest ümber».
— «Talle oleks ammu aeg pensionile jääda, aga ülemus on lihtsalt harjunud temaga. Meie peame siin rügama».

Seisin, käepide kõvasti sõrmede vahel, ja ei suutnud oma kõrvu uskuda. Süda peksis nii, et kartsin, et nad kuulevad seda. Need sõnad tulid inimestelt, kellega ma iga päev lõunalauas istusin, arutlesin seriaalide ja laste üle. Inimestelt, kes naeratasid mulle näkku ja näisid olevat lähedased.

Astusin tasa tagasi ja läksin tualetti. Sulgesin ukse, vaatasin peeglisse ja nägin võõrast naist. Silmad olid punased, huuled värisesid. Tundus, nagu oleksin kümme aastat vanemaks saanud nende minutitega. Mul oli häbi, valus, ja kahju. Meenus, kuidas üks neist kinkis mulle äsja kruusi, millel oli kirjas «parim kolleeg» — ja nüüd paistis see pilkena.

Kodus istusin köögis sügava ööni. Tee jahtus tassides ära, aga ma keerasin neid sõnu ikka ja jälle peas ringi. Mäletasin kõiki hetki, kui olin naernud nendega koos ja kui nad küsisid nõu, olin alati aidanud, toetanud, aidanud noorematel tüdrukutel aruandeid koostama õppida, jaganud oma kogemusi. Ja nüüd on see kõik — tuhk.

Järgmisel päeval tulin tööle, aga mitte enam endise minana. Nende naeratused torkasid silma. Iga «kuidas läheb?» kõlas võltsilt. Ma tegin oma tööd vaikides ja keegi ei märganud muutust — või tegi näo, et ei märganud. Tundsin end võõrana kohas, kus olin varem veetnud poole oma elust.

Ma ei teinud skandaali. Ei astunud koosolekuruumi sisse ega küsinud: «Kas te saaksite seda mulle näkku korrata?» Võib-olla oleksin pidanud. Aga mul ei olnud selleks jõudu. Kõik, mida ma suutsin, oli endasse sulguda.

Nüüd mõtlen: võib-olla neil on õigus? Võib-olla olen tõesti muutunud üleliigseks? Nooremad kolleegid teevad tööd kiiremini, tunnevad tarkvara, mida mina õppisin vaevaliselt. Aga kas see annab neile õiguse mind välja tõrjuda, nagu tarbetut eset? Kas kogemus, tööaastad, pühendumus ei maksa midagi?

Mäletan ema sõnu: «Parem kibe tõde kui magus vale». Kuid selle tõe järel on minu sees tühjus. Justkui kõik, mida ma kümme aastat ehitasin, varises ühe õhtuga kokku.

Ma ei tea, kuidas edasi töötada nende kõrval. Iga päev — nagu kõnniks miiniväljal. Ja ma ei suuda otsustada: kas lahkuda, enne kui nad mind täielikult hävitavad, või jääda ja tõestada, et ma suudan veel palju.

Aga kas sina suudaksid jätkata tööd kollektiivis, kui saaksid teada, et kolleegid soovivad sinust selja taga lahti saada?