Olen 60-aastane. Ja mulle ei meeldi, kui keegi tuleb minu koju…

Olen 60-aastane. Olen juba aastaid üksi elanud ja mida vanemaks saan, seda rohkem märkan, et mulle ei meeldi, kui keegi minu koju tuleb. Kunagi oli teisiti. Nooremaa olin ma väga külalislahke. Siis tundus loomulik: kodu peab olema avatud, uksed alati lahti, köögi lõhnad, naer ja vestlused hiliste õhtutundideni. Ma kataksin laua suurte roogadega, jookseksin edasi-tagasi taldrikutega, kostitaksin külalisi ja naudiksin, et inimesed minu juures kodus end hästi tunnevad. Ma väsisin, muidugi, aga see oli meeldiv väsimus. Tundsin, et olen vajalik.

Aga nüüd on kõik muutunud. Aastatega on tekkinud tunne, et maja on ainult minu koht ja ma ei taha sinna kedagi lasta. Isegi kui need on lähedased. Isegi kui nad tulevad heade kavatsustega. Ma närveerin, kui telefon heliseb ja keegi ütleb: „Me tuleme külla.“ Minu sees on kohe raskustunne. Hakkan mõtlema: „Miks? Kui kauaks? Mida ma peaksin ütlema ja tegema?“ Ma tahan peituda, välja mõelda põhjendusi.

Olen märganud, et igasugune võõras kohalolek kodus rikub minu tasakaalu. Mul on kõik omal kohal. Iga pisiasi, iga tass või raamat on täpselt nii, nagu mulle mugav. See on minu kord. Ja äkki tuleb keegi, paneb tassi valesse kohta, istub minu toolile, avab kraani või külmiku. Teistele on see pisiasi, aga mina tunnen sel hetkel, et minu maailm on häiritud. Justkui minult võetaks õhk.

Kui lapsed tulevad, on kõik justkui teisiti. Ootan neid, igatsen neid. Aga isegi nendega on samamoodi. Olen rõõmus, et nad tulid, aga kohe on sees ärevus: kuidas nad tunnevad end minu juures, kas neile meeldib toit, kas ruumi on piisavalt, kas kõik on korras. Olen kogu aeg pingul. Ja kui nad lahkuvad, tunnen kergendust. Saan jälle hingata, saan jälle olla mina ise. Käia korteris vanas hommikumantlis, istuda köögis vaikselt, juua teed ilma kiirustamata, vaadata aknast välja ega kiirusta kuhugi.

Ma saan aru, et vanusega on mul jäänud vähem energiat suhtlemiseks. Kui keegi on majas, pean rääkima, naeratama, vestlust üleval hoidma, olema „perenaine“. Aga ma ei taha seda rolli enam. Olen sellest väsinud. Mul pole jõudu teeselda külalislahkust, kui sees on tühjus või väsimus. Mul on rahulikum üksi olla. Võin lastega telefonitsi rääkida, sõbrannaga kohvikus kohtuda või pargis jalutada. Aga koju ma peaaegu kedagi ei kutsu.

Kunagi arvasin, et see pole normaalne. Et ma olen lihtsalt kibestunud. Võib-olla on see vanadus, võib-olla üksildus. Aga lõpuks sain aru: see pole haigus ega kapriis. See on minu õigus. Mul on õigus oma ruumi kaitsta. Minu kodu on minu peegel. See on koht, kus saan olla ehtne, kus ei pea kellegi ees rolle mängima. Otsustan ise, kes võib selle künnise ületada. Ja enamasti on vastus üks — mitte keegi.

Mulle öeldakse: „Aga sa jääd ju üksi.“ Aga ma olen juba üksi, aga selles üksinduses on mul rahulik. Jah, mõnikord tahaks rääkida, kedagi kallistada. Aga olen leidnud endale teistsugused suhtlemise viisid. Aga kodu jätan ainult endale.

Võib-olla see tõesti näib imelikuna kõrvaltvaatajale. Võib-olla keegi mõistab hukka ja ütleb: „Vanadus tekitab sinus isoleeritust.“ Või äkki vastupidi – see on küpsemine. Olen liiga palju aastaid elanud teiste nimel. Valmistanud, võõrustanud, meelt lahutanud. Aga nüüd tahan elada enda nimel.

Ja nüüd huvitav: kas see on üksinduse ja väsimuse märk või on see tavaline soov minu vanuses naisel – lihtsalt valvata oma maailma ja mitte kedagi sisse lasta?