Mehe perekond arvas, et ma naeratan vaikselt, sest ei oska prantsuse keelt. Kuid tegelikult kuulsin ma tõde, pärast mida polnud mu elu enam endine…

Mu abikaasa — prantslane. Õppisin keelt kaua, kuid hiljuti võtsin lisatunde. Õhtusöögil tema perega läks jutt ootamatult prantsuse keelele. Ma naeratasin vaikselt ja teesklesin, et ei saa aru. Aga siis küsis ta õde äkki: — Kas ta teab sellest teisest..?

Ma tardusin kahvel käes. Naer ja klaasikõlin kõlasid veel ümberringi, kuid minu jaoks jäi kõik vait. Sees nagu klõpsatas lüliti. Mu mehe õe sõnad kajasid peas: «Kas ta teab sellest teisest..?»

Ma kordasin mõttes iga sõna, et veenduda, et kuulsin õigesti. Aga tegin näo, et ei saanud aru. Viisin naeratades klaasi huultele ja rüüpasin veini. Süda tagus nii kõvasti, et kartsin — seda kuulevad kõik lauas.

— Qu’est-ce que tu veux dire? — päris mu mees õelt uuesti, kulmu kortsutades. (Mida sa silmas pead?)

Ta kergitas kulmu, kehitas õlgu ja pobises midagi arusaamatut, umbes «ei midagi, ei midagi». Kuid see hetk oli juba mu mällu talletatud — ja seda polnud võimalik kustutada.

Ma naeratasin uuesti, kuid toit muutus äkki maitsetuks.

Jõudsime hilja koju. Mees oli veidi elevil, lobises, naljatas, mina noogutasin ja nõustusin. Mu sees möllas aga terve torm.

Ma ei teadnud, kuidas küsida. Ma ei teadnud, kuidas õigesti küsida. «Kes on see teine?» — liiga otse. Aga mis siis, kui ma sain valesti aru? Mis siis, kui eksisin? Kuid vaikida oli ka võimatu.

Sel ööl ma ei maganud. Kuulasin, kuidas ta mu kõrval rahulikult nohises, ja peas joonistus kümneid pilte. Teine naine. Salajased kohtumised. Vale. Miks tema pere teab?..

Hommikuks otsustasin: pean tegutsema ettevaatlikult.

Jätkasin tunde õpetajaga. Nüüd pingutasin nagu kunagi varem. Mul polnud vaja üksnes aru saada — mul oli vaja kõike kuulda. Ilma vea võimaluseta.

Iga dialoogi, iga harjutuse lasin läbi südame. Prantsuse keel sai mu relvaks.

Samal ajal hakkasin meest tähelepanelikumalt kuulama. Kellega ta telefonis räägib. Kuidas ta sõnumeid kirjutab. Kui mind pole kõrval.

Ja ma hakkasin märkama. Liiga sageli on telefon käes. Liiga palju naeratusi näol, kui ta kellelegi kirjutab. Liiga kiiresti lukustab ekraani, kui ma möödun.

Ühel õhtul ütles ta, et jääb tööle kauemaks. Aga tuli tagasi uue särgiga. Ma teadsin täpselt, et hommikul lahkus ta teises särgis.

— Oh, kas sa vahetasid riideid? — küsisin meelega kergelt.
— Jah, määrisin end kohtumisel ära, pidin koju läbi hüppama ja vahetama. — Ta naeratas liiga rahulikult. Aga korteris polnud ühtki märki, et ta oleks käinud riideid vahetamas.

Ma sain aru — ta valetab.

Võtsin julguse kokku. Helistasin tema õele.

— Tere, see olen mina, — alustasin prantsuse keeles. Hääl värises. — Kas ma võin küsida otse? Tol õhtusöögil… mida sa silmas pidasid?

Teisel pool jäi vaikus. Siis ta ohkas raskelt:

— Sa ikkagi said aru…

— Jah.

— Kuula, ma ei tahtnud sekkuda. See pole minu asi. Aga jah, tal… on teine naine.

Mul läks silme ees mustaks.

— Sa teadsid? Ja vaikisid?..

— Ma lootsin, et ta tuleb mõistusele. Et see on lihtsalt… flirt. Aga see on kestnud juba kuid.

Istusin otse köögi keskel põrandale. Maailm varises kokku.

Edasi arenes kõik väga kiiresti.

Hakkasin tähelepanelikumalt jälgima. Telefon, sõnumivahetused, veidrad kõned — kõik viitas sellele, et tal on tõesti «see teine».

Ja ma sain aru millestki hirmsast: kui poleks prantsuse keelt, elaksin teadmatuses. Mulle naeratatakse pereõhtusöögil, aga selja taga arutatakse tema truudusetust.

— Meil tuleb tõsine vestlus, — ütlesin ma ühel õhtul, kui ta koju astus.

Ta kergitas üllatunult kulme:
— Millest?

— Sinust. Ja temast.

Ta tardus.

— Millest sa räägid?

— Ära teeskle. Ma tean. Ma tean kõike.

Ta langetas pilgu. Ja esimest korda ei hakanudki eitama.

Ta rääkis. Kõik algas «juhuslikult». Kollegiga. Vein, hilised õhtud, jutuajamised. Siis kohtumised. Siis suhe.

— Aga see ei tähenda midagi! — kinnitas ta. — See on lihtsalt viga. Ma armastan sind.

Tema sõnad olid nagu noad. Viga? Viga, mis kestab kuid ja millest teab terve tema pere?

Me elasime koos, kuid justkui erinevates maailmades. Ma ei suutnud ei andestada ega teda välja visata. Ta käis mul järel, palus andeks, ütles, et kõik on läbi, et «tema» enam ei helista.

Aga usaldus oli surnud.

Tabasin end pidevalt tema telefoni ja meili kontrollimas, kuulamas iga intonatsiooni. Ma ei tahtnud sellist elu.

Ühel hommikul peeglisse vaadates sain aru: ma pole see naine, kes on valmis taluma. Selleks ma prantsuse keelt ei õppinud.

Pakkisin kohvri.

— Kuhu sa lähed? — küsis ta nõutult.

— Oma juurde, — vastasin rahulikult. — Sellesse ellu, kus mind austatakse.

Ta püüdis mind peatada, rääkis armastusest, võimalustest, tulevikust. Kuid ma teadsin: kõike tagasi saada on juba võimatu.

Üürisin kesklinnas väikese korteri. Jätkasin tunde. Prantsuse keel polnud mulle enam valu meeldetuletus, vaid võti uude ellu.

Läksin tööle, tutvusin uute inimestega. Aeglaselt, samm-sammult, sain end jälle tagasi.

Mõnikord öösiti meenutasin ma ikka veel seda õhtusööki. Õe sõnu. Esimest külma tunnet sees. Kuid nüüd polnud need mälestused lõpust. Vaid algusest.

Minu uue loo algus.