Vaikus kägistas mind seestpoolt, kuni ühel ööl ma seda heli kuulsin…

Ma vältisin kaua vanu fotosid. Tundus, et kui vaid avaksin selle tolmuse albumi, pudeneks sealt välja elu, mida ma ei jõudnud lõpuni soojendada, lõpuni kuulata, lõpuni rääkida. Pärast seda, kui mu meest enam ei olnud, muutus maja justkui tühjaks karbiks: seinad on, katus on, aga heli pole.

Käisin tubades ettevaatlikult, justkui kardaksin ära peletada seda haprat vaikust, milles ta võis veel liigutada, köhatada, paluda vett. Hommikuti panin lauale kaks tassi, ja tabasin end ikka ja jälle sellelt samalt rumalalt liigutuselt — ulatada üks nähtamatule käele. Mulle öeldi: aeg parandab. Aga aeg kõndis jonnakalt mööda nagu koridoris kiirustav arst, kes tormab järgmisele väljakutsele ja teeskleb, et ei märka su pilku. Püüdsin päevi täita askeldustega: kastsin lilli, mille ta kunagi turult koju tassis, sorteerisin pesu, sättisin tema tööriistu garaažis, pannes kruvikeerajad suuruse järgi ritta. See tegi kõik ainult korrastatumaks, aga mitte kergemaks. Ühel õhtul kuulsin ukse juures kraapimist.

Mulle tundus, et tuuletõmbus mängib ukselingiga, kuid heli kordus — arg, ebaühtlane. Lävel istus olevus, mis meenutas koerast rohkem tolmu ja lehtede tutsakat: kõhn, märg, pilguga otse hinge. Ma ütlesin: mul ei ole jõudu. Aga ikka lükkasin ämbri eest ja otsisin külmkapist midagi, millest ei ole kahju. Ta sõi pead tõstmata, justkui kartes, et temalt võetakse ära. Siis sirutas uksemati peal käpad välja ja jäi magama, nagu ta teaks: siin tohib. Öösel ärkasin kummalise vaikuse peale — mitte tühja, nagu varem, vaid hingava. Ja esimest korda mitmete nädalate jooksul ei olnud mul hirm üksi pimeduses lamada. Hommikul läksin õue ja märkasin pingil tema jopet.

Käsi sirutus harjumusest, ja ma tundsin äkki, et see kodu mäletab endiselt meie samme, meie naljakaid vaidlusi selle üle, kuhu riiul riputada ja kuidas kurke õigesti soolata. Koer tõstis pea ja tuli aeglaselt ligi, pani lõua mu põlvedele. Ma kallistasin teda, ja kurgus miski prõksatas nagu kevadine jää. Sellest ajast peale elame kahekesi. Ta tuleb ukse juurde, kui ma turult tagasi tulen, ja uriseb tasakesi, kui olen hiljaks jäänud.

Ma räägin talle kõigest, mida ma tavaliselt rääkisin mehele: kuidas müüja jälle koti segi ajas, kuidas naaber pani muusika mängima, kuidas postkastist leidsin kellegi teise kirja kellegi teise rõõmuga. Ta kuulab. Vist ei saa ta millestki aru, aga tema tähelepanus on midagi, millest mul puudu oli — kohalolu. Mõnikord taban end naermas. Rumalalt, täiesti üksi köögis, kui mul pannkoogid kõrbema lähevad, ja ma mäletan, kuidas tema kulmu kortsutas ja sõi ikka lõpuni, sest «kahju ju».

See mälestus ei lõika enam nagu klaas. Ta on nagu vana villane kampsun: kipitab, aga soojendab. Ma olen õppinud jätma lauale tühja tassi mitte saatuse etteheitena, vaid märgina, et mul on koht sellele, kes on lahkunud. Ja sellele, kes on tulnud. Halvadel päevadel vajun ma ikka veel pimedusse. Läheb lämmatavaks, käed ei kuuletu, ja tundub, et olen taas üksi selles helitus maailmas. Siis lähen õue, istun trepile ja loen lennukeid.

Ta istub kõrvale, soojendab oma raskusega mu põlvi, ja maailm muutub jälle talutavaks. Ma ei tea, kauaks ta minuga jääb, ei tea ta minevikku, ei tea, kas meil on homme. Aga täna on mul keegi, kellega vaikides teed juua. Ma kastan jälle neid samu lilli, jonnakalt ja naljakalt, nagu talle meeldis toriseda, ja ütlen valjusti: näed, ma tulen toime. Mitte täiuslikult, mitte kaunilt, aga elan. Mõnikord leian telefonist vanu häälteateid.

Tema naer — veidi kähe, tööpäevast väsinud, ja need igavesed «helista tagasi, kui vabaned». Varem ei pidanud ma vastu ja panin kinni, nüüd kuulan lõpuni, sest hääl, mis mind armastas, ei saa enam midagi uut öelda, ja iga sõna — nagu tee pealt leitud münt: ei millegi jaoks, aga soojendab pihku. Ma olen muutunud pisiasjade suhtes tähelepanelikumaks. Märkan, kuidas hommikuti langeb päike lauale ribana, kuidas kardinatel kõigub soe tolm, kuidas apteegis kohatud võõras naine seab mulle salli paika. Maailm ei ole lakanud olemast karm, kuid ta ei ole enam tühi. 

Ühel tormipäeval ta kadus ööni, ja ma käin mööda maja ringi nagu võtme kaotanud. Kuulen iga krõbinat, iga vari tundub tuttav. Lähen vihma kätte tänavale, hüüan käheda sosinaga, ja äkki jookseb ta pimedusest välja — märg, rõõmus, punakarvaline läbi ja läbi. Ma torisen ja naeran korraga, surun ta endale vastu, ja mul on häbi, et ma nii kergesti suutsin uuesti kiinduda. Aga võib-olla ongi see mu suurim jõud — uuesti kiinduda.

Üha sagedamini mõtlen sellele, kuidas me mehega pisiasjade pärast tülitsesime, kuidas ma kogusin oma väikesi solvumisi, kuidas tema kõige ebasobivamal hetkel jonnakalt vaikis. Õhtul istun laua taha, võtan paberilehe ja kirjutan talle kirja, mida keegi ei loe. Kirjutan aeglaselt, kõveralt, sõnadega, mis ei oska olla õiged. Tänan nende päevade eest, mis meil olid, palun andeks nende päevade eest, mil me riidlesime. Ja lõpus, nagu lapsepõlves, panen punkti ja joonistan naljaka konksu, justkui see võiks ta pilgu kinni püüda. Kiri lebab lauasahtlis, tšekiraamatute ja roostes võtmete kõrval, ja ma tean, et ühel päeval ma põletan selle, kui mõistan, et nüüd suudan rääkida taevaga ilma paberist vahendajateta. 

Praegu on mul teekann, mis natuke lekib, on villane pleed, mis kipitab, on hoov, kus kevadel tärkavad jälle needsamad koledad tulbid, mille ta soodukaga koju lohistas. Ja on tema — vaikne vari, soe raskus mu jalgadel, pilk, mis teab kaotusest kõike, aga ei küsi üleliigset. Ausalt öeldes kardan ma ikka veel tulevikku. Aga ma ei peida enam tassi kappi ega kleebi albumeid teibiga kinni.

Ma elan aeglaselt, justkui õpiksin uuesti käima, ja iga päev — see on tilluke samm, millele keegi ei plaksuta peale tema, sest tema on alati kõrval ja alati rahul.

Öelge, kas teil on kunagi olnud nii, et keegi väike ja sõnatu peatas teie kukkumise ja tõi teid õrnalt tagasi ellu?