Pirukate lõhn ja laste naer – mälestused lapsepõlvest väikeses Eesti talus

Õhtud väikeses talumajas Lõuna-Eestis, 1980. aastatel, olid täis soojust ja lihtsat õnne. Elu kulges aeglaselt, justkui oleks aeg ise siin voolanud teisiti kui linnades. Päeva lõpetas alati suitsu lõhn saunast, köögis podisev kartulipott ja laste naer, mis kandus akendest välja õue ja täitis iga nurga.

Köök oli kogu elu kese. Ahju kõrval askeldas ema, põll ees, põsed punased kuumusest. Ta valmistas lihapirukaid või kapsapirukaid, pani lauale auravaid verivorste, kuuma kartulit ja kõrvale savikausi hapukapsaga. Kui oli pühapäev, tõi ta lauale midagi erilist – tegi kama või küpsetas värsket rukkileiba, mille lõhn segunes pliidi suitsuse soojusega ja levis majast õue, nii et isegi möödujad nina kirtsutades naeratasid. Isa istus oma pingil, väsinud päevatööst kolhoosis või metsas, ja jõi klaasi kali. Vahune jook lõhnas magusalt, meenutades lapsepõlve jaanipäevi ja sumedaid õhtuid.

Lapsed jooksid õues paljajalu, kevadel ja suvel mööda kõrget heina või männimetsa radu, sügisel läbi pudruse lehevaiba ja talvel lumistes hunnikutes. Nad hüüdsid üksteist üle õue, peitusid lautade taha, ronisid õunapuudele ja naersid nii, et isegi koer haukus lõbust kaasa. Kui õhtul kutsuti nad tuppa, olid nende põsed punased ja silmad särasid, ning nad kükitasid ahju juurde, sirutades käsi leegi poole. Toas täitus õhk sosinate, jutuvada ja soojusega – ema noomis mudaste põlvede pärast, isa muigas ja jutustas mõne loo oma noorusajast, kui külavaheteed olid veel kitsamad ja hobuvankrid igapäevased.

Telekas nurgas, mustvalge ja puidust kapi peale seatud, oli pere uhkus. Õhtuti koguneti seda vaatama – mõni lastesaade, mõni muusikakontsert, vahel ka mõni välismaa film. Kui raadiost kostus Arvo Pärdi teos või telekast laulis Anne Veski või Ivo Linna, jäi tuba vaikseks: kõik kuulasid, justkui hingates muusikaga ühes rütmis. Lastele olid need hetked kui väike aknake laia maailma, täiskasvanutele aga võimalus tunda, et nad on osa millestki suuremast.

Naabrid käisid tihti läbi, enamasti ilma koputamata. Ukse taga öeldi vaid: „Tere õhtust!“ ja astuti kohe sisse. Keegi tõi purgi hapukurke, teine pudeli kodust õunamahla, kolmas korvitäie ploome või vaarikaid. Istuti laua ümber, räägiti ilmast, saagist, kord sosinal poliitikast, kord valjusti naljadest ja külajuttudest. Kui jutt muutus liiga tõsiseks, võttis keegi lõõtspilli või vana kitarri ja hakati laulma rahvalaule. Laul kõlas aeglaselt ja pikalt, segunes laste unise hingamisega ja pliidi praksumisega. Lapsed jäid magama ammu enne seda, kui täiskasvanute laulutakt vaibus.

Talvised õhtud olid eriliselt meeldejäävad. Kui väljas ulus tuul ja aknaid katsid härmatis ja jääõied, põles toas õlilamp ja ahi praksus valjult. Saun köeti kuumaks, kasevihaga löödi värsket lõhna õhku ja keha sai leevendust külmast. Pärast sauna istuti pliidi ääres, õlad villastes kampsunites, rüübatakse kuuma teed meega. Väljas vaikis mets, aga sees tundus, nagu oleks kogu maailm täis soojust ja turvatunnet.

Kevad tõi õue värsket mulda ja linnulaulu. Lumi sulas, kraavid voolasid üle ja lapsed ehitasid tamme, et vett tagasi hoida. Aias puhkesid esimesed lilled, ema külvas seemneid ja babushka – vanaema – sidus peenrale nööre, et kapsataimed sirgemalt kasvaksid. Pääsukesed naasid ja tegid pesa lauda räästa alla. Kevadine õhk oli täis lubadust ja uut algust.

Suvel olid päevad pikad ja valgus ei tahtnud lõppeda. Hommikuti mindi mere äärde – soolane tuul, liivasoojad kivid, ja lapsed, kes korjasid karpe ja jooksid naerdes lainetesse. Täiskasvanud istusid rannal, rääkisid juttu ja sõid suitsukala rukkileivaga. Tagasiteel rattaga läbi männimetsa lauldi valjusti, ja õhtuks jäi majja kleepuma männiokka, mere ja suitsuse kala segunev lõhn.

Sügisel täitusid metsad seentega. Korvitäied puravikke, kukeseeni ja riisikaid toodi tuppa, kuivatati või praeti sibulaga. Köögis lõhnas hapukapsas, mis mulises suurtes tünnides. Aidas reas ootasid õunakorvid, mille lõhn segunes värske heina ja kartuliaroomiga. Sügisesed õhtud olid hääled: krabisevad lehed õues, koerad haukumas kaugelt, ja pliidi ääres täiskasvanute rahulik jutuajamine.

Aastad lendasid. Lapsed kasvasid suureks, läksid Tallinna, Tartusse, Soome või kaugemale. Maja jäi vaiksemaks. Laud, kus kunagi istus korraga kolm põlvkonda, on nüüd täis kriimustusi ja mälestusi. Telekas nurgas on tolmune, pliidi ees seisab endiselt vana pink, aga see on tühi.

Ema, nüüd juba vanaema, istub sageli akna all ja vaatab õue. Õunapuud õitsevad endiselt, sirelid levitavad kevadeti lõhna, aga lastelapsi näeb ta harva. Kui ta silmad sulgeb, kuuleb ta jälle laste kilkeid õues, tunneb värskelt küpsetatud leiva lõhna, näeb naabreid astumas sisse ilma koputamata. Ja tema süda täitub korraga valuga ja tänuga – sest ta mõistab, et tõeline õnn oli just nendes lihtsates, möödunud õhtutes.

Ta naeratab läbi pisarate. Sest ta teab: Eesti tõeline süda ei olnud suurtes loosungites ega poliitilistes kõnedes. See oli lihtsas köögis, kus aurus kartul, kus kõlas rahvalaul, kus inimesed hoidsid üksteist ja tundsid, et kuuluvad kokku.

Ja võib-olla oligi õnn just selles: väike maja, lõhn rukkileivast ja värskest kalast, laste naer, lõõtspill, naabrid, kes tulid ilma kutseta, ja teadmine, et miski ei olnud tähtsam kui koos olemine.

Aga sina? Kas mäletad veel neid õhtuid, kui terve pere kogunes ühe laua taha ja tundus, et kogu maailm mahub ühte tupa?