Pärast viiekümnendat leppisin üksindusega. Kuid üks reis pööras mu elu täielikult ümber…

Ma ei uskunud enam suurde armastusse. Pärast lahutust tegin mõned katsetused — kohmakad kohtingud, kerged flirdid, kuid miski ei puudutanud mind päriselt. Siis lõpetasin ma lihtsalt proovimise. Miks? Lapsed on suureks kasvanud, lapselapsed on tulekul, töö kulgeb omasoodu. Õhtuti — seriaalid, vahel mõni raamat. Elu oli ühtlane, etteaimatav, turvaline.

Ühel päeval sattus mu kätte reisibüroo voldik: «Reis üksikutele 50+. Toscana. Jalutuskäigud viinamarjaistandustes, õhtusöögid küünlavalgel, väikesed grupid, ilma surveta». Ma muigasin. Õhtusöök küünlavalgel? Minu vanuses? Aga miski torkas. Võib-olla just seepärast, et see kõlas naiivselt, nagu lehekülg armastusromaanist, millesse ma ammu enam ei usu. Või sellepärast, et olin oma «turvalisest» eksistentsist väsinud.

Ma võtsin end kokku — ja broneerisin koha.

Esimesel päeval tundus mulle, et tegin vea. Bussis — viisteist inimest: mõned lahutatud, mõned lesed, mõned naised «oma valikul». Kõik toredad, naeratavad, kuid õhus oli tunda ettevaatust. Keegi ei tahtnud paista meeleheitlik.

Teisel õhtul istus ta õhtusöögil minu kõrvale. Hallid juuksed, veidi kähe hääl ja pilk, nagu ta päriselt kuulaks. Ta ei püüdnud viisakusest juttu teha, ei loopinud komplimente, ei paistnud seiklusi otsiva inimesena. Ta lihtsalt oli. Soe, rahulik, tähelepanelik.

— Sa ju ei kuulu nende hulka, kes lähevad puhkusele, et armuda, — ütles ta poolnaljatamisi.
— Ei. Pigem nende hulka, kes lähevad selleks, et meenutada, et on endiselt elus, — vastasin ma.

Ta naeratas. Ja minu sees miski sulas. Mitte naer, mitte pisarad — vaid kergendus. Keegi sai aru.

Siis hakkasime rohkem rääkima. Terrassil viinamarjaistanduste vaatega, bussis, ekskursioonidel. Kõigest: raamatutest, sellest, mis ärritab, lastest, kes on kaugel, ehkki helistavad kord nädalas. Üksindusest. Sellest, kui raske on pärast viiekümnendat uuesti alustada. Ja sellest, et võib-olla pole vajagi nullist alustada — piisab, kui lubad endale veidi ruumi ja kohalolu.

Viimasele päevale eelnenud õhtul istusime basseini ääres pingil. Ümberringi oli pime ja vaikne, ainult tsikaadid ja vee kohin. Ja siis ta ütles:
— Tead, ma ei arvanud kunagi, et võin end kellegi kõrval veel nii hästi tunda. Aga nüüd ma kardan tagasi minna. Ma ei tea, kas see võlu kaob kohe, kui me lennukisse istume.

Ma vaatasin pimedusse. Süda peksles nagu teismelisel. Ja kuigi tahtsin vastata midagi tarka ja vaoshoitud, ütlesin vaid:
— Ka mina kardan.

Me ei planeerinud midagi. Pärast tagasitulekut polnud suuri sõnu ega lubadusi. Me kirjutasime teineteisele. Siis tulid jalutuskäigud. Kohv. Vahel vaikus — aga hea vaikus, mitte ootusi täis. Ja siis… tuli suudlus. Veidi ebakindel, pisut kohmakas. Aga päris.

Ma ei tea, milleks see kujuneb. Mul ei ole vajadust elu uuesti üles ehitada. Aga ma naeran jälle. Tahan jälle kodust välja minna. Keegi küsib, kuidas mu päev läks — ja päriselt kuulab vastust.

Ja ma mõtlen, et võib-olla ongi see armastus. Mitte see, kus liblikad kõhus ja draamad nagu filmis. Vaid vaikne, küps, ilma surveta. See, mis soojendab, mitte ei põleta. Ja selgub, et selleks ei ole kunagi liiga hilja.

Mõnikord taban end põhjuseta naeratamast. Lähen kodust varem välja, et jõuda meie pargijalutuskäigule. Vaatan taas mõnuga peeglisse, sest näen naist, kes ei andnud alla.

Ma ei oodanud elult enam midagi. Tahtsin vaid rahu. Aga saatus andis rohkem — inimese, kes ei hinda ega paranda, ei püüa ümber teha. Lihtsalt on. Kõrval. Selle tähelepanuga, millest mul nii puudu oli.

Ja kui mult täna küsitakse, kas tasub pärast viiekümnendat armastusse uskuda, vastan: mitte ainult tasub. Tuleb. Sest vahel just siis armastame me kõige ilusamalt — teadlikult, küpselt, ilma illusioonideta, kuid lootusega.
Armastus ei tunne vanust. Ja elu oskab üllatada just siis, kui seda kõige vähem ootad.