„Lubasin hoolitseda lapselapse eest vaid paar päeva.“ Kuu aega hiljem mõistsin, et mu elu ei saa enam kunagi olema endine

„Emme, palun, ainult paariks päevaks. Ma enam ei tea, mida teha. Tanel jäi haigeks, mina pean tööle minema, lasteaed on kinni. Ainult paar päeva, päriselt.“ — mu tütre hääl värises väsimusest ja meeleheitest.

Nõustusin hetkegi mõtlemata. Kuidas ma oleks saanud öelda ei? See oli ju minu lapselaps. Nelja-aastane Mattias, täis energiat ja naeru. Mõtlesin: mis see siis ära ei ole? Paar päeva, võib-olla nädal, saan hakkama.

Aga nädal möödus. Siis teine. Tütar lõpetas ütlemise „ainult natukeseks“ ja hakkas kordama „veel veidi“. Vahepeal viidi Tanel haiglasse, pärast tuli koju, aga oli liiga nõrk, et poisiga tegeleda.
Tütar võttis ületunde, istus hilja töö juures, telefonile ei vastanud. Ja mina tundsin iga päevaga järjest selgemalt: see pole enam teene. See on uus eluetapp — ainult et keegi ei küsinud, kas ma sellega nõus olen.

Mattias on kuldne laps, aga hoolitsemine tema eest on täiskohaga töö. Öised ärkamised, sest ta nägi unes koletist. Hommikusöök, mis peab sisaldama „täpselt kolm maasikat ja mitte ühtegi rohelist asja“.
Jooksmised pargis, muinasjuttude lugemine, dinosaurusmängud, tuhat küsimust päevas. Aga mina olen juba 63. Põlved enam ei kanna, selg valutab, ja ma pole nädalaid korralikult maganud.

Väsimus kasvas. Aga koos sellega ka midagi muud. See korter, kus pärast abikaasa surma oli vaid vaikus, ärkas äkki ellu. Mänguasjad laua all, naer trepil, väikesed käed ümber mu kaela.
„Vanaema, sa oled parim maailmas,“ sosistas ta enne uinumist. Ja ma tundsin seda tõesti. Et olen vajalik. Et ma pole ainult pensionär tühjas korteris.

Tütar küsis üha harvem, kuidas ma hakkama saan. Pigem lihtsalt eeldas, et saan. „Emme, ma ei tea, mis ma ilma sinuta teeksin,“ ütles ta telefoni. Aga ta hääles polnud tänu, vaid kergendus. Nagu oleks raskuse oma õlult maha tõstnud ja enam tagasi anda ei plaaninud.

Ühel päeval küsisin: „Aga millal sa ta tagasi tood?“ Ta jäi vait. Siis ütles vaikselt: „Tead, praegu on Taneliga väga raske, ta on taastusravil, mina teen topeltvahetusi… veel mitte, eks?“

Siis sain aru: „ainult paariks päevaks“ on kadunud. Et ei ole plaani, kus ma saan tagasi oma vaikse elu. Et keegi enam ei küsi, mida mina tahan. Minust oli saanud lihtsalt „probleemi lahendus“.

Aga minus muutus midagi. Ma polnud enam ainult väsinud. Ma olin vihane. Mul oli kibestumus. Terve elu olin olnud see, kes alati aitab, ei nurise, võtab kõik enda kanda. Tütre heaks oleksin teinud kõik — ja just seda ma tegingi. Aga kas tema seda nägi?

Hakkasin ütlema „ei“. Algul väikeste sammudega. Et täna me ei lähe parki, sest ma olen väsinud. Et õhtul on mul kokkusaamine sõbrannaga ja Mattias läheb üksi magama. Siis ütlesin otse: „Ma vajan, et sina võtaksid osa kohustustest. Ta on sinu laps.“

See polnud kerge. Tulid pisarad. Süüdistused. Et olen isekas. Et tema ei jaksa. Et minul oli „kunagi lihtsam“. Aga ma teadsin juba, et kui ma nüüd ei seisa enda eest, jään selle lapsega kuudeks, võib-olla aastateks. Aga minul on ka oma elu. Oma unistused, ehkki mitte enam noored. Õigus puhata. Ja õigus olla vanaema — mitte asendusema.

Täna on Mattias minu juures nädalavahetustel. Ma naudin neid hetki. Me mängime kaarte, küpsetame muffineid, vaatame multikaid. Õhtuti paneme puslet või ehitame klotsidest linnu, mille ta siis nimetab meie vana koera järgi.
Ta naerab, kallistab mind ja ütleb: „Vanaema, sa oled kõige armsam maailmas.“ Ja ma tunnen, kuidas süda saab täis. Et olen talle päriselt vajalik — aga minu tingimustel.

Siis tuleb pühapäeva õhtu ja tütar viib ta ära, vahel väsinud naeratusega, aga juba ilma surveta. Ta õppis, et ma ei ole tema kohustus ega tasuta abi igal hetkel. Ta mõistis, et kuigi ma olen ema ja vanaema, olen ma ka inimene. Oma vajaduste ja piiridega. Et ma ei saa ega taha kanda kogu maailma enda õlgadel.

Sel kuul õppisin midagi väga olulist — et armastus pole ainult andmine. See on ka oskus öelda „piisab“. Sest kui meie ise ei sea piiri, ei tee seda keegi teine.

Ma ei ole oma tütre peale vihane. Ma tean, et tal oli raske. Ma tean, et ta ei tahtnud halba. Aga ma ka tean, et kogu elu õpetasin teda uskuma, et ema saab alati hakkama. Et emal ei ole õigust olla nõrk. Ja alles nüüd, pärast kõiki neid aastaid, õpime uusi suhteid. Täiskasvanuid. Partnerlikke. Mitte eneseohverdamisel, vaid vastastikusel austusel põhinevaid.

Täna, kui sulgen ukse Matiase järel, istun tugitoolis teetassiga ja kuulan vaikust. See ei tee enam haiget. See ei rõhu enam. See on minu vaikus. Minu elu. Jah, teistsugune kui varem. Ehk veidi üksildasem, aga palju teadlikum. Küpsem. Ja minu oma.

Ma ei tea, mis saab edasi. Võib-olla tuleb mul veel aidata. Võib-olla seab elu mind jälle raskesse olukorda. Aga üht ma tean kindlasti: ma ei lase enam kunagi kellelgi otsustada minu eest, kes ma pean olema. Vanaema? Jah. Armastav, kohalolev, oluline. Aga mitte enda asemel. Ainult koos endaga.

A teie arvates — kas vanaemal on õigus öelda „piisab“ isegi oma lapsele, kui tunneb, et enam ei jaksa?